Juhtkiri: Kadri Simsoni rahapuu

Päeva karikatuur 11.11 Foto: Karikatuur: Urmas Nemvalts

Napoleon on öelnud, et lõvi oinakarja eesotsas on parem kui oinas lõvide eesotsas. Eesti poliitika õnnetuseks on, et seal leidub palju juhuslikke inimesi, kel puuduvad oskused ja omadused riigikogus või kõrgetes riigiametites töötamiseks. See, kas majandusministeeriumi etteotsa on sattunud oinad või lõvid, on paraku ilmne. Urve Palo on korduvalt tõestanud, et ei sobi töökohale, millega kaasneb vastutus. Viimati tema põhjustatud segaduse tõttu, mis puudutab lairiba-internetiühenduse maapiirkondadesse viimist. Kadri Simson on põikpäiselt läbi surunud plaani investeerida 35 miljonit eurot vaguniärisse Venemaal, mis ekspertide arvates on umbes sama hea, kui Buratino mõte kaevata maasse kuldmünte, et kasvaks rahapuu.

Plaan võtta 35 miljonit eurot laenu, tellida Venemaa tehastelt tuhat konteiner-ja platvormvagunit ning anda need Venemaal, kus vaguneid ei jätku ning osa olemasolevatest kuulub mahakandmisele, rendile, on tundunud algusest peale kahtlane paljudele. Teiste hulgas ka riigifirma EVR Cargo nõukogu juhile Neeme Jõele, kes reedel ametist priiks sai. Jõega koostöö lõpetamise põhjuseks toodi, et tema ja ministeeriumi «käekiri» olla liialt erinev, samas on Jõgi avaldanud korduvalt Simsoni plaani eri aspektide suhtes skepsist.

EVR Cargo vagunidiili võib võrrelda maksumaksja rahaga kasiinosse minemisega, mida möödunud kümnendil harrastas kõige ehedamal kujul toonane kultuurkapitali juht. Venemaa ettearvamatul turul võiks oma rahaga spekuleerida ettevõtja, kes mõistab riski iseloomu ja mastaapi, mida ta endale võtab ning kes on valmis selle eest vastutama oma varaga. Kuid seda ei peaks tegema poliitikud ja riigiettevõtete juhid, kelle puhul on ette teada, et nemad ei vastuta millegi eest, kuna teavad suurepäraselt, et meie ühiskonnas pole kombeks selliseid asju meeles pidada. Näiteks Utah'd või Estonian Airi.

Kõik unustatakse lõpuks ära, kuna süüdlasi niikuinii ei ole, seniks võib aga Tallinna maksumaksja kulul välja antavas venekeelses parteilehes julgelt tuututada sellest, kuidas Keskerakonna ministrid eesotsas Jüri Ratasega rügavad kangelaslikult ööd ja päevad läbi tööd teha, et parandada majandussidemeid Venemaaga.

Nii üks kui ka teine räägib selget keelt väärtushinnangutest, mida need inimesed kannavad ja mis kuuluvad hoopis teise ajajärku. Nõukogude ajal oli riiklik ideoloogia selline, et kogu vara riigis on ühine ja seetõttu mitte kellegi oma, mis omakorda tähendas, et sellega võis vabalt ringi käia. Millegi eest eriti vastutama ei pidanud, kui mitte mõni keskusest initsieeritud juhuslik kampaania just parajasti üle suure maa ei uhanud. Kui selle perioodi külge klammerdutakse, siis ei saa paraku mingit tulevikku olla.