Naiivne oleks arvata, et kultuuritooja ja maailma parima rahvuse hoiakud on mõnekümne aastaga kadunud. Ei, neid pärandatakse põlvest põlve ja neist vabanetakse aeglaselt, kui üldse. Norra ja Eesti venelaste hoiakuid võrreldes võiks hoopis rõõmustada, et integratsioon ja vastastikune mõistmine on Eestis niigi palju edenenud ja et meie majandusse ning avalikku ellu on astunud juba nõnda palju Eestisse ja eestlastesse täiesti lojaalselt – ütleks, normaalselt – suhtuvaid eestivenelasi, Eesti patrioote.
Siit jõuame tõigani, et oluline faktor on ka see, kui kaua on sissesõitnud viibinud oma asukohariigis. Tunduks loogiline eeldada, et mida kauem, seda soodsam on hoiak integratsiooni suhtes, kuid tegelikult on asi pigem vastupidi. Eestivenelaste hulgas leidub selgesti eristuv segment, mille liikmed ütlevad: ma olen siin sündinud, ma ei pea kellegagi integreeruma, ma ei pea eesti keeltki oskama (kui oskan, on see suur vastutulek), minu reeglid ja arusaamad on sama õigustatud kui eestlaste omad. Argument, et mingi maa ja rahva osaks olemiseks on vaja enamat kui märge sünnikoha kohta, ei ole nende jaoks mingi argument. Muide, paljud Lääne-Euroopa pommipanijad on teise põlve migrandid. Kui esimene põlv peab mõnes mõttes loomulikuks, et ta ei saa päriselt oma tahtmist ja harjumusi taga nõuda, siis teine põlv seda ei mõista. Ma olen ju siin sündinud?
Lühidalt, ka selles osas erinevad Eesti ja Norra venelased üksteisest kapitaalselt. Seal elavad ainult hilismigrandid, eestivenelaste põhiosa moodustavad nüüdseks vist juba siin sündinud või vähemalt kasvanud inimesed.