Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Lauri Vahtre Eesti venelasi puudutava uuringu kohta: mida DIMA räägib?

38
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Lauri vahtre | FOTO: Tõnu Noorits

Uuringud võivad asju selgemaks teha, aga võivad ka segasemaks ajada. Vahel meelega, vahel lihtsalt kukub nii välja. Mõlemal juhul näib Postimehe vahendatud Bergeni ja Tallinna ülikooli ühisuuring nimega DIMA kuuluvat segaduse suurendajate kilda, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre. (Järgnev põhineb ajalehes ilmunud refereeringul.)

DIMA tuvastab rea triviaalseid asjaolusid – nt et Norra venelased ja Eesti venelased suhtuvad asukohamaa oludesse ja põhirahvasse erinevalt – ja teeb sellest rea kummalisi järeldusi. Millega pole tegelikult mitte midagi peale hakata, sest võrreldakse võrreldamatut. Ainus kasu näib olevat, et Raivo Vetik saab oma tüüpilisel kombel taas selgitada, et eestivenelaste hädades on muuhulgas (või koguni eelkõige) süüdi eestlased oma vale suhtumisega, mis integratsiooni soodustamise asemel seda takistab. Lisaks niipalju, et Norra liberaalid võib-olla saavad kinnitust oma (hingepõhjas kõikuma löönud) usule, et immigrantide massiline sissevedamine on õnne alus ja et kogu maailm peaks Norrat imetlema. Nende kibe tõetund on alles ees.

Tänan, seltsimehed merevahu teadusliku koordineerimise spetsialistid. Seda loba eestlaste suurest süüst oleme kuulnud juba aastakümneid ja poleks olnud tarvis selle juurdetootmiseks tuhandeid inimesi oma küsimustega tülitada. Nagu öeldud, võrreldakse võrreldamatut – Norra venelasi ja Eesti venelasi, keda ühendab väga vähe peale emakeele. Uuringu korraldajate ilmset eeldust ja/või järeldust, et kui integratsioon ühel pool toimib hästi ja teisel pool mitte nii hästi, siis tuleb põhjust otsida põhirahvuse suhtumise erinevuses, võib pidada lausa metodoloogiliseks totruseks.

Erinevuse põhjuste otsimisel tuleks alustada hoopis, mis asjaolude ja milliste eelteadmiste ning -arvamustega on immigrandid riiki sisenenud. Seejärel küsida, kui kaua keegi on vastavas riigis elanud. Ning lõpuks uurida, millises inforuumis elavad nad praegu. Ja alles seejärel võiks püstitada küsimuse, kas, miks või mille poolest erineb vastuvõtjamaa ja vastuvõtjarahva suhtumine ning kas seda on mõtet kuidagi kommenteerida.

Norra ja Eesti venelaste hoiakuid võrreldes võiks hoopis rõõmustada, et integratsioon ja vastastikune mõistmine on Eestis niigi palju edenenud ja et meie majandusse ning avalikku ellu on astunud juba nõnda palju Eestisse ja eestlastesse täiesti lojaalselt – ütleks, normaalselt – suhtuvaid eestivenelasi, Eesti patrioote.

Norrasse on venelased läinud usutavasti seepärast, et seal on parem elu. Nad on taotlenud sisselaskmist, neid on tervitanud Norra ametnikud, neile on selgitatud, kuidas Norras elatakse. Nad on sellega nõustunud ja soovivad vaid võimalikult kiiresti selle rikka ja vaba ühiskonna liikmeks saada. Eestisse tulid venelased põhiosas samuti sellepärast, et siin oli parem elu, kuid neid ei tervitanud mitte Eesti ametnikud ja neile ei seletanud keegi isegi seda, et tegemist on Eestiga, vaid nad tulid (ametliku) teadmisega, et on saabunud appi vaestele ja rumalatele pärismaalastele sotsialismi ehitama, rasketööstust rajama, linnu taastama. Ja kultuuri tooma, kaasa arvatud kirjaoskamatuse likvideerimine. Need inimesed said kaasa kindla veendumuse vene rahvast kui õnne ja vabaduse toojast kogu maailmale, eriti aga salafašistidest tšuhnaadele. Norra vist ei minda vaestele norralastele rasketööstust rajama ja neid lugema õpetama?

Lisame siia vene rahvusliku uhkuse, mis on iseenesest normaalne nähtus. Paraku sisaldub selles tugev veendumus, et väikesed rahvad polegi õieti rahvad, sest tõelised «tegijad» on vaid suured. Mis eesti keel? Mis eesti kultuur? Mis Eesti riik? See kõik on teatud sorti tõsivenelaste jaoks vaid naljanumber ja kui neil soovitatakse integreeruda, siis on see lihtsalt solvav. Norras on asi teine. Ehkki ka norra rahvas on venelastega võrreldes väike, võib tõsine suurvenelane neid mööndustega siiski rahvaks pidada – nad oskavad vähemalt suusatada ja naftat puurida ning on üht-teist ära teinud isegi kunstis ja kirjanduses - , nii et soovitus nendega sobituda ei kõla vähemalt alandavalt. (Muidugi ei maksa olla lihtsameelne. Küllap on ka Norrasse kolinute hulgas neid, kes esimesel võimalusel hammustaksid kätt, mis neid toidab. Kuid merevahu teadusliku koordineerimise spetsialistidele nad seda ütlema ei tõtta.)

Naiivne oleks arvata, et kultuuritooja ja maailma parima rahvuse hoiakud on mõnekümne aastaga kadunud. Ei, neid pärandatakse põlvest põlve ja neist vabanetakse aeglaselt, kui üldse. Norra ja Eesti venelaste hoiakuid võrreldes võiks hoopis rõõmustada, et integratsioon ja vastastikune mõistmine on Eestis niigi palju edenenud ja et meie majandusse ning avalikku ellu on astunud juba nõnda palju Eestisse ja eestlastesse täiesti lojaalselt – ütleks, normaalselt – suhtuvaid eestivenelasi, Eesti patrioote.

Siit jõuame tõigani, et oluline faktor on ka see, kui kaua on sissesõitnud viibinud oma asukohariigis. Tunduks loogiline eeldada, et mida kauem, seda soodsam on hoiak integratsiooni suhtes, kuid tegelikult on asi pigem vastupidi. Eestivenelaste hulgas leidub selgesti eristuv segment, mille liikmed ütlevad: ma olen siin sündinud, ma ei pea kellegagi integreeruma, ma ei pea eesti keeltki oskama (kui oskan, on see suur vastutulek), minu reeglid ja arusaamad on sama õigustatud kui eestlaste omad. Argument, et mingi maa ja rahva osaks olemiseks on vaja enamat kui märge sünnikoha kohta, ei ole nende jaoks mingi argument. Muide, paljud Lääne-Euroopa pommipanijad on teise põlve migrandid. Kui esimene põlv peab mõnes mõttes loomulikuks, et ta ei saa päriselt oma tahtmist ja harjumusi taga nõuda, siis teine põlv seda ei mõista. Ma olen ju siin sündinud?

Lühidalt, ka selles osas erinevad Eesti ja Norra venelased üksteisest kapitaalselt. Seal elavad ainult hilismigrandid, eestivenelaste põhiosa moodustavad nüüdseks vist juba siin sündinud või vähemalt kasvanud inimesed.

Ning lõpuks: võimatu on adekvaatselt võrrelda kaht minoriteeti, millest ühele karjutakse pidevalt kõrva, et teie asukohariik pole üldse riik, et see on äpardus, imperialistide sepitsetud lobudik, räige inimõiguste rikkuja jne – ja teisele ei karjuta. Putinlik propaganda teeb kõike eelnimetatut, rõhutades ikka ja jälle, et Eesti pole riik. Kurioossel kombel avaldub see isegi tõsiasjas, et viimati vahele võetud Vene spioon ei olnud mitte välisluure ehk SVR, vaid sisevaenlasega tegeleva julgeolekuteenistuse FSB agent. Suurem osa Kremli propagandast käib naeruvääristamise lainel, sest see on kõige tõhusam. Mis tähendab, et Vene propaganda panustab märkimisväärselt aega ja ressursse selleks, et eestivenelased ei integreeruks, Norras see faktor puudub.

Ning nagu öeldud – alles nüüd võiks midagi küsida eestlaste hoiakute kohta. Pigem küll uurida, miks need sellised on, kui keegi veel ei tea. Tegelikult piisaks mõttelisest eksperimendist: kujutleme, et Saksa okupatsioon oleks Norras kestnud paari aasta asemel kasvõi paarkümmend aastat ja et Saksamaa oleks selle ajaga Norrasse asustanud paar miljonit saksa kolonisti. Kas norralased reklaamiksid nüüd kogu maailmale oma avatust, mõistatahtmist ja suurt rõõmu multikultuurse ühiskonna üle, mille lahked natsid nende käest küsimata nende õue peale tekitasid? Absurdne mõeldagi. Ebateaduslik sisetunne ütleb, et nad suhtuksid neisse inimestesse veel märksa tõrjuvamalt kui tõrjuvateks tembeldatud eestlased, kes tegelikult on omal kombel võrdlemisi leplikud. Mistõttu igasugune viide stiilis «selles on oma osa ka eestlaste hoiakutel» – ehkki formaalloogiliselt õige – on kohatu.

Eelnevaga ei kutsu ma muidugi üles oma tõrjuvust kultiveerima ja süvendama. Ei. Integratsioon toimub ega olegi nagunii ainult ühesuunaline. Minul on selle üle hea meel. Tuleb vaid mõista, et integratsiooniprotsess peabki olema aeglane ja et see ei tähenda üldist vastastikkust kaelalangemist, vaid muu kõrval ka vaenlaste ja sõprade eristumist. Sõpradega suudavad eestlased väga hästi kõrvuti elada. Vaenlasi suudavad nad teatava piirini taluda ja rohkem neilt nõuda ei saa.

Lõpetuseks. Kui mõne aja eest üks sõltumatu uurijategrupp korraldas omapäi uuringu, mis osutas eestlaste üldiselt konservatiivsetele hoiakutele, siis tõusis sellest tohutu tüli – miks amatöörid solgivad teadust, mis on jõukohane vaid spetsialistidele? Nüüd on meie ees siis nendesinaste spetsialistide endi uurimus, millega, nagu öeldud, võib...

Tagasi üles