Toomas Seppel: kuidas kaotada kaubamärki

Toomas Sepp Foto: Erakogu

Tubakaseaduse eelnõu on näide sellest, kuidas õilsate kavatsustega, kuid käänulise teostusega muudetakse ettevõtjate intellektuaalne omand olematuks, kirjutab advokaadibüroo Hedman Partners vandeadvokaat, intellektuaalse omandi kodifitseerimise töörühma liige Toomas Seppel.

Tubakaseaduse muutmise eelnõuga lisatakse seadusesse tubakatoodete väljapaneku ja kaubamärkide esitlemise keeld kauplustes. Kunagi varem pole Eesti Vabariik nii ulatuslikult keelanud ettevõtjatel kaubamärke kasutada.

Selleks, et mõista, milliseid õiguslikke probleeme seadusmuudatus toob kaasa, tuleks esmalt vaadata tänast tubakatoodete müügivõrku ja kaubamärgi tähendust ettevõtjate jaoks.

Eestis on hinnanguliselt 1850 jaemüügikohta ja 200 toitlustusettevõtet, milles müüakse tubakatooteid. Tubakaseaduse muutmise eelnõu tekitab olukorra, kus jaemüügikohtades peidetakse tarbija silma alt tubakatooted ning paigutatakse need pimedasse kappi või leti alla.

Teatavasti on Eestis keelatud tubakatoodete igasugune reklaam. Ainus koht, kus tarbija tubakatoodet ja kaubamärki täna näeb, on kauplused ja toitlustusasutused. Eelnõu küll lubab tubakatooteid esitleda hulgimüügi korral, kuid Eesti tarbijad ei osta tubakatooteid hulgimüügist.

Eelnõu koostajad väidavad, et väljapaneku keeld üksnes piirab kaubamärkide väljapanekut jaemüügikohtades, sest tubakatoodete müügile spetsialiseerunud jaemüügikohas võib  endiselt esitleda kaubamärke. Samuti öeldakse, et väljapaneku keeld ei takista sõnalisel kujul teabe andmist kaubamärgi kohta.

Käärid praktika ja teooria vahel 

Eestis on spetsialiseerunud tubakamüügiga tegelevaid poode kümne ringis. Toitlustusasutused on tubakatoote esitlemise asjus üsna väikse mõjuga, sest hinnanguliselt on Eestis 200 baari, kõrtsi ja ööklubid, milles pakutakse tubakatooteid, sealjuures on tubakatoodete valik üsna piiratud (tavaliselt on valikus ainult ühe tubakabrändi tooted). Kui seni oli tubakatoote kaubamärk nähtav ligi 1850 jaemüügikohas, siis edaspidi jääb alles kümmekond tubakapoodi ja 80–150 alkoholimüügile spetsialiseeruvat kauplust. Seega on piirangutel kaubamärgi omandile mõju kümnekordne.

Kaubamärgi sõnalisel kujul esitlemine kaupluse hinnakirjas aitab ainult tänaseid brände, mille puhul tarbija teab mälu järgi tubakatoote nime ning oskab seetõttu paberilt toodet valida. Samas muutub äärmiselt keeruliseks tuua turule uusi tubakatooteid, sest kuidas teavitada tarbijat sellest, et on uus toode?

Miks on kaubamärk ettevõtja jaoks oluline? Kaubamärk aitab hoida ja kaitsta brändi. Kui tarbija enam tähiseid ei näe, siis kaob vajadus brändi järele ning väheneb kaubamärgi kui intellektuaalse omandi väärtus. Seaduse muudatusega luuakse olukord, kus ettevõtjal on küll kaubamärk, mille turundusse on investeeritud miljoneid eurosid, kuid sellise omandiga ei ole enam midagi teha. Sisuliselt tähendab see seda, et tubakatoodete kaubamärgid kaotavad esitluse keeluga oma majandusliku tähenduse.

Omaniku nõusolekuta kaubamärgi võõrandamisena saab käsitada olukorda siis, kui kaubamärgiõigus on piiratud sedavõrd ulatuslikult, et ta on faktiliselt täielikult jäänud ilma omandiõiguse teostamise võimalusest. Kuigi eelnõu otsesõnu ei ütle, et kaubamärgi esitlemisel on absoluutne keeld, siis tegelik mõju avaldub selliselt, et kaubamärgi esitlemise võimalus sisuliselt kaob. Kauplused on täna ainsad kohad, kus tubakatoodete kaubamärkide omanikel on olnud õigus kaubamärke esitleda. Kui seda võimalust vähendatakse niivõrd suures ulatuses, siis on sellel oluline mõju omandiõigusele. Selline regulatsioon ei ole mõõdukas ja seetõttu on küsitav, kas see on kooskõlas põhiseadusega. Praegu räägime tubakatoodete kaubamärkidest, kuid murega vaatavad protsessi kõrvalt ka teiste tööstusharude esindajad, sest kui džinn on pudelist välja lastud, on seda raske pudelisse tagasi saada.

Eelnõu kohaselt on kauplustes tubakatoodete ja tubakatootega seonduvate toodete väljapaneku keeld eelkõige alaealiste suitsetamisega alustamist ennetav meede. Teatavasti alaealistele tubakatooteid ei müüda. Seega ükskõik kui palju ka alaealine tubakatooteid kaupluses ei vaata, ta suitsupakiga kassast ei välju. Seega on küsitav, kas eelnõul on soovitud mõju alaealiste suitsetamisega alustamise vähendamisele.

Tubakaseaduse muutmise eelnõus on normitehnilisi puudusi, nt on kasutatud mõistet «kaubamärk». Kaubamärk on seaduses defineeritud mõiste ning tähistab kaubamärgiregistrisse kantud tähist. Seega saaks keelust mööda sellega, et esitleda kaupluses tähised, mis ei ole kaubamärgiregistris. Samuti on selgusetu, kuidas sisustatakse mõistet «spetsialiseerunud jaemüügikoht». Millal võib lugeda kaupluse spetsialiseerunud jaemüügikohaks ning millal on tegemist jaemüügiga? Majandustegevuse registreeringute alusel sellist eristamist ei toimu. Eelnõu seletuskirja kohaselt ei laiene keeld tubakatoodete ja alkoholi müügile spetsialiseerunud kauplustele. Kui suur peab olema sortimendis alkoholi ja tubakatoodete maht, et seda saaks lugeda spetsialiseerinud jaemüügikohaks? Kuidas toimida olukorras, kus lisaks tubakatoodetele müüakse spetsialiseerunud jaemüügikohaks ka nätsu ja marmelaadi? Nendele küsimustele eelnõust vastuseid ei leia, seega tekitaks eelnõu vastuvõtmine lisaks põhiseadusevastasusele ka õigusselgusetuse.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et tubakaseaduse eelnõu on näide sellest, kuidas õilsate kavatsustega, kuid käänulise teostusega muudetakse ettevõtjate intellektuaalne omand olematuks.