Nõukogude lipp.

FOTO: SCANPIX

Ehk hakkame üha enam astuma teiste rahvastega ühte sammu ega püüa ülitugeva vene omapäraga mõisteid vastendada oma ligilähedaselt seletavate sõnadega, kirjutab tõlkija ja toimetaja Heido Ots.  

– Level? – Ei, tase!

Kontraprodukt? Ei, oodatule vastupidine tulemus!

– Kompleksne? Pooltel juhtudel ei, keerukas!

Preventatsioon? No ei! Ka mitte (korrektsem) preventsioon ennetus; tõkestus!

Ja nii edasi.

Ikka oma poolt, kui ta on selgem ja lihtsam ning kui võõral pole ainulaadset münti ega omapära.

Vastupidisel juhul tuleb sageli olla oma vastu. Siis on väljendustäpsust lisav võõr- või laensõna vajalik. Vahel lausa paratamatu.

Praegu on seoses oktoobrijuubeldusega hakanud tavalisest tihedamalt esile kerkima üks ka meil üha selgemalt Orwelli «1984»-st tuntud uuskeelendina tajutav sõna – nõukogude.

Sõna, mis oli lisaks oma päristähendusele pandud vägisi tähistama ka üht eht[puna]venelikku asutust – sovetti. Seda iseäralikku organit ei nimetanud vabad rahvad omakeelsete sõnadega, eriti juhtudel, kui Sovetski Sojuz (SSSR) kasutas organi nimetust oma riigi ja koguni oma võimu liigi olulise tunnusena.

Sovett (Sowjet, Soviet) jäeti igal pool tsitaatsõnaks, nii-öelda lükati eemale, sest oma sõnadega ei saanud edasi anda tolle sõna kordumatut münti – ohjeldamatu parteivägivalla kaunistavat pakendamist inimeste omal nõul teostatava võimu läikpaberisse. Erandina on teada Vene riigipöörete tuules purjetanud Ernst Niekischi Münchner / Bayerische Räterepublik aprillist 1919 ja teiste Saksa kommunistide toonased ettevõtmised.

Hiljem, näiteks Saksa Demokraatlikus Vabariigis (DDR), ei räägitud Rätebund'ist, vaid ikka Sowjetunion'ist – nii nagu Bundesrepubliek'iski. Ilmselt seltsimees Ulbricht ja teised – erinevalt seltsimees Niekischist – mingil põhjusel ei uskunud enam, et Sowjet ja Rat tähendavad üht ja sama.

Nii asjad ilmselt ongi – kes usub, see tõlgib, kes ei usu, jätab tõlkimata. Meilt ja teistelt, kelleni ulatus sovetlaste sund (Soome kaasa arvatud), muidugi ei küsitud, mida me usume või ei usu. Olemegi sõna aastakümnete pikkuse sundpruukimisega jõudnud veidrasse seisu: terve mõistus ärkab, enam ei usu, aga harjumuse inerts on suur ega luba pruugist loobuda… Püüame hellitlevalt-madaldavalt nõuka-näukatades piinlikust asjast mööda hiilida, otsime väheveenvaid vormivõtteid (nagu saaks sõna upitamine üldnimest pärisnimeks tühjendada ta tähendusest), proovime viia küsimust ülearuse võõrsõnatsemise pinnale ja nii edasi.

Mina usun, et sedamööda, kuidas jõuame oma okasroosikeseunest päris ärkvele, hakkame üha enam astuma teiste rahvastega ühte sammu ega püüa ülitugeva vene omapäraga mõisteid vastendada oma ligilähedaselt seletavate sõnadega. Kas keegi tahaks Kremli asemele näiteks [vanaslaavi linnade] Südakindlust?