Ahto Lobjakas: diplomaatia Termopüülid

Ahto Lobjakas Foto: Mihkel Maripuu

Aastal 480 enne meie aega peatasid Termopüülide mäekurus mõni tuhat kreeklast kolmeks päevaks pärslaste mitmesajatuhandelise väehulga. Lahing kaotati, kuid sõda võideti.

Eesti diplomaatia leiab end täna olukorrast, mis teatud mõttes meenutab seda ammust lahingut. Brüsselist tulevate teadete järgi on Eesti kasutanud oma strateegilist ­Euroopa Liidu liikme positsiooni hoovana ponnistustes vabastada seitse Liibanonis röövitud jalgratturit.

Spekulatsioonide kohaselt hoitakse mehi Süürias. Süüria võimud suruvad praegu veriselt maha rahva vastuhakke.

Läänemaailm otsest sekkumist (erinevalt Liibüast) ei kaalu, kuid EL on juba kehtestanud relvaembargo ning vaeb nüüd viisakeelde Süüria juhtidele. Siia, tundub, ongi Eesti oma jõud koondanud, tõkestades paari teise ELi liikmega (kel on muud huvid) ajutiselt uued sanktsioonid.

Tundub, sest välisministeerium eitab seoseid pantvangide ja Süüria sanktsioonide vahel. Aga kaudsed tõendid on tugevad. Nende hulka kuuluvad euobserver.com-i eilsed osundused ELi diplomaatidelt, mille järgi on just pantvangid Eesti motivatsioon. Siia kuulub Urmas Paeti ja Süüria saadiku kohtumine 26. aprillil. Siia kuulub maailmapraktika, mis dikteerib pantvangikriisides avaliku vaikuse.

Miks muidu loobus Eesti oma ultraettevaatlikust diplomaatilisest stiilist, vastandudes ELi enamusele? Püsihuve meil Süürias pole. Võime teoreetiliselt kahelda sanktsioonide tõhususes, kuid kindlasti mitte piisava skepsisega pea tulle pistmiseks kohas, kus ristuvad araabia kevad, Lähis-Ida tulevik ja maailmapoliitika suurte huvid.

Võimalikud on kaks varianti. Esiteks, Süüria on meilt midagi nõudnud. Vaevalt Eesti sellise luupainajaga flirdiks. ELis oleksime Damaskuse Trooja hobune ja räägiksime lisaks läbi (riigi)terroristidega (seda oleks Süüria ratturite asjus tingimusi esitades automaatselt).

Tõenäolisem on, et Eesti arvestus nägi ette suurema tähelepanu kindlustamist ELilt, esmajoones Prantsusmaalt ja Suurbritannialt. Kui nii, siis on Eesti, leidnuna end basseini sügavast otsast, teinud täpselt seda, mida vaja – hakanud ujuma.

Ja loodetavasti loonud pretsedendi. Eesti on mitme kõva kivi vahel. Omasid lahinguväljale jätta ei ole moraalselt ega poliitiliselt võimalik. Samas on salongikõlblikkus ELis traditsiooniliselt kallis vara.

Kui mindi riskile, oli see julge otsus. Lahingu võitmine ei taga sõja võitmist – pantvangide vabastamist. Diplomaatide võimalikud võidud võivad jäädagi varjule. Nende jõustamine ei pruugi hiljem olla reaalne. Aga lahinguta kaotanuksime midagi palju olulisemat.