Kuninganna Elizabeth II - offshore-eeskuju

Elizabeth II Foto: Andrus Peegel

Jälle on Briti kuninglik perekond suutnud oma alamaid ebameeldivalt üllatada. Seekord pole küll tegu mõne eraelulise mahlaka seigaga, vaid millegi palju ratsionaalsemaga. Nädala alguses lahvatanud Paradiisipaberite skandaalis selgus, et kuninganna Elizabeth II on investeerinud oma raha kümne miljoni naela väärtuses maksuparadiisi Kaimani saartele ja Bermudale. Mõlemad muide kuuluvad Ühendkuningriigile, kuid see ei vähendanud brittide šokki.

Šokeeritud oli enda sõnul ka kuninganna ise, mis on päris usutav, sest vaevalt tema masti daam ise oma rahapaigutusi teeb. Vähe sellest, lisaks kuningannale on maksuparadiisides raha keerutanud ka tema poeg prints Charles.

Briti avalikkuses on terve nädala käinud agar süüdistamine. Kõigepealt on pihta saanud iseenesestmõistetavalt kuninganna, kes peaks ju olema alamatele eeskujuks, moraalseks lakmuspaberiks. Samuti on kritiseeritud tema investeerimismeeskonda, kellel tõepoolest võiks olla rohkem mõistust peas. Ei peaks ju olema raske taibata, et kuninganna raha investeerides ei tule mõelda üksnes tootlikkuse (ja kaugeltki mitte maksude optimeerimise!) peale, vaid ka, või isegi eelkõige, hea nime kaitsmisele.

Süüdistatud on ka ajakirjandust, et see üldse kuninganna nime selles kontekstis avalikkuse ette tiris. Eriti anti piki näppe BBC-le, kes maksuadvokaadi Dan Neidle'i väitel on ka ise maksuparadiiside kasutaja. Neidle tweet'is, et maksuparadiisidega on seotud ka BBC pensionifond. Üleüldine surve oli ilmselt võimas, sest eilseks oli BBC oma uudisvoost eemaldanud kuningliku perekonna seose Paradiisipaberitega.

Siniverelised pole muidugi ainsad suured nimed seekordses lekkes. Näiteks legendaarse U2 vähemalt sama legendaarne laulja Bono on kasutanud Maltal paiknevat ettevõtet, et osta endale osalus Leedus asuvas Aušra kaubakeskuses. Kanadas aga on Paradiisipaberitega seotud lausa kolm endist peaministrit: Brian Mulroney, Paul Martin ja Jean Chretien.

Samuti on vormelistaar Lewis Hamilton vusserdanud oma 19 miljonit eurot maksnud eralennuki maksudega. Nimede paraadi võib veel pikalt jätkata.

Samas midagi seadusevastast maksuparadiisi kasutamises pole. See on päris laialt levinud komme ja kuni see pole keelatud, on see lubatud. Tõsi, teatav maik on offshore-firmade kasutamisel alati küljes. Üks asi on seaduste piires maksude optimeerimine, kuid äritegevuse läbipaistvuse seisukohalt on palju hullem oma osaluse peitmine sedasorti firmade taha.

Eesti seni suurim offshore-skandaal plahvatas 1999. aasta suvel, kui politsei tegi läbiotsimise riiuli- ja offshore-firmasid müünud Divecis. Sealt sai oma valusa laksu kätte mitu Eesti tuntud ettevõtjat. Järgmise aasta suveks oli maksuamet teinud Diveci juhtumi alusel saja miljoni krooni ulatuses maksuettekirjutusi. See oli tollal väga suur raha.

Praeguseks pole maksuparadiiside kasutamine Eesti ettevõtjate seas enam eriti populaarne. Esiteks jätab see halva mulje, ühiskonna suhtumine on edasi arenenud. Teiseks pole enam ka motivatsiooni. Ettevõtte tulumaksu kadumisega muutus Eesti siin tegutsevatele firmadele juba niigi teatud mõttes maksuparadiisiks.

Seetõttu on väheusutav, et Eestis võiks tekkida uus maksuvabade firmade kasutamise laine, kui just ettevõtetele uute maksudega selga ei sõideta. Nii pole vaja karta, et Briti kõigi aegade pikima valitsemisajaga kuninganna halb eeskuju kedagi siin nakatab. Küllap rahunevad britid ka ise peagi maha, liiatigi on kuninglik perekond viimastel aastakümnetel korduvalt tõestanud, et ka nemad on vaid inimesed.