Teisipäeval kogunes osa Eesti Kultuuri Koja liikmetest Telliskivi loomelinnakusse, et teha vahekokkuvõtteid kahel kuul tehtust ning kuulata kultuuriminister Rein Langi.

FOTO: Margus Mikomägi

Avalik mõttevahetus kultuuri üle on hädavajalik

Justiitsministri portfelli kultuuriministri oma vastu vahetamisega uue valitsuse liikmetest vaat et kõige enam avalikkuse tähelepanu pälvinud Rein Lang on piltlikult öeldes nupud lauale seadnud ja valmistub avakäiguks.

Seni pole päris selge, kas esimene partii algab hoogsa gambiidi või rahumeelse kaitsega. Kultuurirahvas on ärev, kuid oodatakse ka huviga – Lang pole avaldanud täpseid plaane, vaid on andnud vihjeid, et mõista, millised tuuled puhuma hakkavad.

Kohtumine Eesti Kultuuri Kojaga paistab kõrvalt vaadates paljutõotav. Lang on selleks piisavalt vana kala, et mitte uisapäisa tegutseda – poliitiku suust kõlas üpris haruldane tunnistus, et tal pole (veel) täit selgust, kuidas üht või teist küsimust lahendada.

Üle hulga aja on tänuväärselt fookusesse tõstetud kultuurkapital. Kulka iga üksiku otsuse tähtsust meie kultuuri üldpildi seisukohalt on võimatu üle hinnata. Isegi vaid 1000-eurosest eraldisest sündinud looming võib kõrguda suuremaks mõnest kümneid miljoneid nõudvast suurehitisest.

Kuulda ühe kultuuriministri suust viimaks selget sõnumit, et kulkat ei tohi võtta kui ministeeriumi käepikendust või hädade lahendajat, on igati tervitatav – kuigi kardetavasti säilib huvide konflikti risk ikkagi, kuni minister kulka nõukogu esimehe toolil istub.

Kuid kulka on siiski vaid kultuuri rahastamise mündi üks pool. Küsimus, kuidas paremini kaasata erakapitali toetusi, vajab ka vastust. Samuti riigipoolne kultuuriraha jaotus, sest paljuski istume kinni ENSV-aegses mudelis.

Aeg on edasi läinud, seda kinnitavad näiteks vabade loomeühenduste üha sagedasemad käigud teatriauhindade laua juurde. Kindlasti tuleb edasi mõelda kultuuritöötajate palgapoliitika osas ning sellegi üle, milline võiks olla lahendus, et ka vabakutselisel kunstnikul võiks haigekassakaart taskus olla.

Üsna sageli on ette heidetud dialoogi puudumist loovisikute ja ministeeriumi vahel. Kuid kõik saab alguse inimestest, kahest osapoolest, kes teineteist mõistavad. Kui Eesti Kultuuri Koda ellu kutsuti, küsisime ka siinsamas juhtkirjaveerul, et kas tegijad ikka teavad, millele nad aluse panevad.

Et kas mitte taas ei looda üht jutu­tuba, mis ajab küll kuskil mingit oma rida, kuid on kaugel saavutamaks legitiimsust valdkonnaülese organisatsioonina (kuigi on just selleks loodud).

Koja senised tegevuskuud sisendavad aga optimismi ja äsjane avalik kohtumine ministriga kinnitab, et ollakse õigel teel. Minister ütleb, et peab kultuurikoda koostööpartneriks, koda omakorda võtab ministrit tõsiselt. Alus dialoogiks on olemas ja arutelust võidavad kõik. Nii laval kui saalis.