Eesti Kunstnike Liidu avalik pöördumine kultuuriminister Laine Jänese poole.
Kunstnikud: kas Laine Jänes soovib olla Eesti kunsti surmakutsar?
23. oktoober 2008, 12:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Kunstnike Liidu juhatus tutvus Teie 17. oktoobri Sirbi arvamuskülgedel avaldatud Kultuuriministeeriumi «Ellujäämise eelarvega».
Kunstnikkond on teadlik ja mõistab kultuuriministeeriumi raskeid valikuid. Samas jääb meile mõistetamatuks, mis mehhanism on nii erinevate protsendikärbete taga või mis põhjustel saab mõne kultuuriasutuste finantseerimine koguni tõusta (nt teater «Vanemuine»). Kujutava kunsti jaoks tähendab ligi 50 protsendiline kärbe, et ministrite Urmas Paeti ja Raivo Palmaru perioodil alustatud ja süvendatud galeriide toetusprogramm sisuliselt külmutatakse.
Kas Laine Jänes soovib kultuurilukku minna Eesti kunsti surmakutsarina?
Kas taolise finantseerimisskeemi puhul, kuhu Eesti non-profit kunstigaleriides esinev kunstnik sundseisuga on sattunud, kus ta sajaprotsendiliselt peab tagama kunstiprojekti finantseerimise (Kultuurkapitali tugi tagab vaid näituse teostamise ja materjalide maksumuse kulud, sedagi osaliselt) ja leidma nüüdsest ka galerii ruumide rentimiseks üüriraha - kas selline riigipoolne seljapööramine kujutavale ja rakenduskunstile ei tundu kummaline?
Mistahes teine kunstiala, nt teatri ja kontserttegevuse vallas, ei oleks taoline kohtlemine - kus lavastaja-interpreet peab rentima ruumi, tagama produktsiooni ja lõpptulemust publikule tasuta tutvustama - lihtsalt võimalik!
Aeg ei ole ehk rääkida ka kunstniku esinemistasudest, enamikus Euroopa maades levinud praktikas. Ehk on eksitavaks faktoriks kunstimaailmast kaugel asuvatele otsustajatele-rahakäsutajatele vanema kunsti müügiga tegelevate galeriide oksjoninumbrid. Pärandi kapitaliseerimisel kommertsgaleriide kaudu liikuvat raha ja seni elavat kunstiprotsessi ei tohi segamini ajada.
Praeguses kultuuripoliitilises kontekstis vajame kiirendatud korras protsendikunsti seadusega poliitilisel tasandil tegelemist ja selle tõrgeteta jõustumist. Kunst peab täieõiguslikuna naasma meie igapäevasesse elukeskkonda ja avalikku ruumi, tagamaks kunstnikkonnale täisväärtusliku sotsiaalse asendi. Või soovime me noorema kunstnikkonna jätkuvat radikaliseerumist ja Eestist lahkumist? Kellele on selles kontekstis üldse vaja Eesti kunsti kõrgkoolides tehtavat tublit tööd?