/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2017/03/07/6418283t1h3e79.jpg)
Ega meil tšehhidega erilist asja ole, aga tõsiasi, et kolm nädalat tagasi võitis seal üldvalimised väidetav populist, kes kasutab trumpilikult tahumatut keelt, suhtub kriitiliselt Euroopa Liitu ning lubab riigisüsteemis viia läbi suurpuhastuse, tähistab veel ühte miini, mis pandud euroopaliku mugandumise alla. Briti, Poola ja Ungari paigutatud miinide kõrvale.
Euroopa poliitiline mugandumine, mis väljendub aegluses ja kohmakuses ning viib lõpuks mahajäämuseni, väljendub eriti reljeefselt võrreldes tormiliste muutustega majanduses. Majandus ja ühiskond peaks sammuma käsikäes – vähemasti õpetati seda mulle omal ajal ülikoolis –, aga kui üks neist liigub edasi seitsmepenikoormasaabastega ja teine venib teosammul, siis annabki see ebakõla trumbid kätte miinipanijatele.
Tehnoloogiline kiirrevolutsioon, mis sai hoo sisse eelmise sajandi lõpus ega näita siiani aeglustumise märke, on suurel osal nn vanast majandusest löönud jalad alt või lükanud osa sellest suisa prügimäele. Vananenud ja tõrjutud tööstusharude kõrvale ja asemele on tekkinud uued, agressiivsed, uuenduslikud ettevõtted.
Ingliskeelses terminoloogias on läinud nende värskete jõuliste tulijate kohta käibele uus mõiste – disrupters. Otsetõlkes tähendab see häirijat. Häirija kõlab malbelt, asjakohasem oleks tõlkida segilööja. Või kui tõlkides värvikat vabadust kasutada, siis miks mitte öelda miinipanija.
Häirija või segilööja mõiste on ingliskeelses leksikas levinud sedavõrd, et nüüd räägitakse nende pealetungist isegi kunstis ja moeloomes, arhitektuuris ja ajakirjanduses. Valitsev suhtumine nende esilekerkimisse on kiitev ja toetav – sest just häirijad-segilööjad viivad kivistuma tikkuvat elu edasi.
Kus aga häirijaid-segilööjaid veel vähe kohtab, rääkimata sellest, et arvamusliidrid ja ajakirjandus neisse tunnustavalt suhtuks, on poliitika. On Donald Trump. On AfD. On Rootsi Demokraadid. On Geert Wilders Hollandis. On Poola ja Ungari juhid. Nüüd ka Andrej Babiš Tšehhis. Nemad ja mõni teine nendesarnane on esile kerkinud tänu sellele, et vana poliitiline süsteem on hangunud – pole suutnud muutuva reaalsusega kaasas käia ning uusi kriitilisi küsimusi piisava kiirusega lahendada.
Kuni senised poliitilised jõud veavad jalgu vaevaliselt järel, ei maksa imestada, et osa rahvast, olgu kärsitusest või protestist, annab hääle neile, kes mugandunud süsteemile miini alla panevad. Keegi peab ju aeglased ja kohmakad poliitsüsteemid segi paiskama, nagu uued vilkad ettevõtted on löönud mängust välja vana majanduse kolossid, mis on ajale jalgu jäänud. Elu loogika lihtsalt nõuab seda.
Eesti valitseva kivistunud klassi õnn on see, et tal pole põhjust tõsist häirijat ega segilööjat karta. Selle eest peab valitsev klass tänama Venemaad. Eesti iseolemine on kõigele vaatamata sedavõrd habras, et vaevalt julgeks kuigi palju rahvast toetada neid, kes võiks raputavate muutuste nimel senised süsteemid jõuliselt uppi lüüa. Tark inimene ei hakka ju iseendale miini alla panema.