Uussisserändajate lapsed tunnevad ennast Eesti koolis valdavalt hästi ja käivad seal hea meelega, kirjutavad Õpetajate Lehes eripedagoog-nõustaja Kati Kümnik ja Tallinna Ülikooli eripedagoogika lektor Tiiu Tammemäe.
Eripedagoogid uussisserändajate laste kohanemisest Eesti koolis (4)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üha enam asub Eesti koolidesse õppima lapsi, kellel on siinsest kultuurist erinev taust. Euroopa Liidust või kolmandatest riikidest saabuvate migrantide, asüülitaotlejate ja pagulaste lapsi, kes alustavad õpinguid Eesti koolis ja on siin elanud vähem kui kolm aastat, käsitletakse uussisserändajatena. Uues keskkonnas toimetulekuga võib neil esineda probleeme, kuna sõltuvalt taustast napib uussisserändajatel teadmisi kohalikust kultuurist. Mitmed autorid on uurinud koolide valmisolekut muu kultuuritausta ja kodukeelega õpilaste vastuvõtmiseks, piisavalt ei teata aga uussisserändajate enda muljeid, kuidas nad uue olukorraga kohanenud on.
Kati Kümnik puutub oma töös kokku uussisserändajate integreerimise küsimustega, seetõttu oli selle ala uurimine talle magistritöös 2017. aasta kevadel eriti huvipakkuv. Ta intervjueeris kaheksat uussisserändajat vanuses 8–16 aastat, kes olid pärit Albaaniast, Gruusiast, Iraanist ja Ukrainast ning viibinud Eestis 6–19 kuud.
Erinevad koolikultuurid
Kui uussisserändaja saabub eksootiliselt maalt, siis eeldatakse, et tema kultuuritaust on tunduvalt erinev meie omast. Euroopast saabunu puhul nii suurt kultuurierinevust ei eeldata. Iga riigi elulaad ja koolikultuur erinevad siiski üksteisest ja see võib viia konfliktideni. Erinevad nii õpetajate ja õpilaste omavaheline suhtlemine, kodukord kui ka õppevahenditega seotu. Näiteks Albaaniast pärit õpilane kirjeldas, kuidas tema kodumaal õpetaja tunnis suitsetas, jõi kohvi ja kasutas pidevalt nutitelefoni. Siin ta sellist vaatepilti ei näe. Eelmises koolimajas puudus ka garderoob, selle asemel olid klassides nagid. Samuti tuleb Eesti koolis kanda vahetusjalanõusid, kodumaal polnud see oluline.
Lisaks sellele, et uussisserändajal tuleb kohaneda uue kultuuriruumiga, peab õpilane harjuma ka uue koolisüsteemiga. Oma esimesel koolipäeval Eestis valdasid lapsi mitmesugused tunded. Üks tundis hirmu, samas kui teine kirjeldas seda toreda päevana, kus sai mängida. Mingil moel oli see päev kõigi jaoks siiski segadusttekitav. Võimaluse korral võiks uussisserändaja sisseelamisel kaasata tugiõpilast, kes muudaks kohanemise sujuvamaks – nii tunneks laps end oodatuna.
Koolide õppekavad ja õpetamise tase erinevad riigiti. Välispäritolu õpilane suunatakse klassi, arvestades tema vanust ja läbitud kooliteed. Sageli pole Eestisse saabujal aga kaasas dokumente seni omandatud koolihariduse kohta. Õpilast vastuvõtval koolil tuleb enamasti uskuda tema vanemate väidet kodumaal koolis käimise ja klassi lõpetamise kohta. Edasise hariduse omandamisel tuleb õpilasele kasuks, kui ta pannakse õppima klass madalamale, siis saab ta keskenduda esmajoones keeleõpingutele.
Ettearvatult on uussisserändajate jaoks suurim raskus kohalik keel, mida nad alles hakkavad omandama. Õpilane võib tõmbuda endasse ja rääkida väga vähe, tekib nn vaikiv periood, mil uussisserändaja ei suhtle, kuid samal ajal siiski omandab teadmisi. Kirjutamine on eriti keeruline õpilaste jaoks, kes tulevad riigist, kus on ladina tähestikust erinev tähestik. Araabia kultuurist tulnutel tuleb õppida kirjutama vasakult paremale, ja seda nii matemaatikas kui ka eesti keeles.
Sisserännanute muljed
Uussisserändajad tunnevad ennast Eesti koolis valdavalt hästi ja käivad koolis hea meelega. Neile meeldivad kindlad reeglid ja kodukord. Kooli tulles ei pruugi nad esmalt kõigist kodukorrapunktidest aru saada. Kui neid järjepidevalt tutvustada ja nõuda jõukohast kaasatöötamist, muutuvad need õpilastele koolielus aga pidepunktideks, mis panevad neid end turvaliselt tundma ja võrdsustavad nad teiste õpilastega. Koduseid töid hinnatakse jõukohaseks. (Eesti õpetaja on hea, ta ei anna palju kodutööd. Teises koolis, seal andis palju, näiteks üks A4 lehekülg peast öelda, aga siin ei anna sellised asjad.)
Uussisserändajatel võib olla raskusi klassiruumi leidmisega ning uute reeglitega harjumisega, ka hommikuti õigel ajal bussi peale jõudmisega. Õpilased on kirjeldanud oma päritolumaa ja Eesti erinevusi. Põhiliste erisustena on nad toonud välja looduse, pöörates tähelepanu riikide pindalade erinevustele, kliimale, reljeefile. (Eestis on külm, Albaanias on soe. Eesti on suur, Albaania on väike.) Üldjuhul ei kirjeldanud uussisserändajad poliitilist olukorda, kuid Ukraina noormees tõi riikide põhilise erinevusena välja poliitilise olukorra. (Eestis on rahu, aga Ukrainas on sõda.)
Uussisserändaja kohanemisel on suur roll õpetajal, klassi- ja koolikaaslastel. Puudulikud sotsiaalsed suhted mõjutavad õpilase meeleolu ja õpimotivatsiooni. Sõbrad on need, kes abistavad, kui tekib probleeme, ja kellega veedetakse nii koolis kui ka pärast kooli ühiselt aega. Kõik intervjueeritud uussisserändajad saavad oma kooli- ja klassikaaslastega valdavalt hästi läbi. (Nemad aitavad mind. Ei ole nii, et sina oled Albaaniast, istu siin. Niimoodi ei ole. Nii hea! Mulle meeldib.)
Eesti koolis esineb koolikiusamist ja uussisserändajad võivad olla mugav sihtmärk. Enamik vastanutest teatas siiski, et pole kiusamisega kokku puutunud. Vaid mõned on märganud löömist, lükkamist ja solvangute ütlemist.
Uussisserändajate lemmikõppeainete hulka kuuluvad eesti keel ja keelekümblus, populaarne on ka kunst. Keelekümblusõpetajal on kohanemisel tähtis roll, kuna ta tutvustab õpilastele eesti keelt ja kultuuri ning on kooliellu sulandumisel põhiline suunaja ning abistaja. Eesti keele ja keelekümbluse menu taga võib olla nende tundide suur hulk välispäritolu õpilaste päevakavas. Mitmel juhul toodi välja ka huvitavaid liikumistunde. (Kui ma olin Iraanis, siis ma tahtsin võistlustele minna, aga siis ma ei saanud. Eestis sain medali ka. Rahvastepall. Kehalises kasvatuses me lihtsalt jooksime. Siin me mängime korvpalli, tennist ja teised asjad ka.)
Hobisid intervjueeritud uussisserändajatel veel ei ole, kuna nad on Eestis olnud alles lühikest aega. Mõned kauem viibinud kirjeldasid siiski vaba aja tegevusi. (Palju jooksen, puu peal ronin. Harjutan käte peal kõndimist. Jalgpalli ja korvpalli mängin. Rattaga ja rulluiskudega meeldib sõita. Näiteks ma joonistan väga palju.)
Eesti kooli kiites toodi välja koolimaja suurust ja unikaalsust, head toitu, koolimaja ümbritsevat loodust ja sõpru. Intervjueeritavad käisid maakoolis, kus on õpilasi alla 70. Valdavalt olid nad varem õppinud oluliselt suuremas koolis.
Intervjueeritavate vastustest selgus, et lõuna söömine erineb paljuski sellest, mis oli neil kodumaal. Paljudele oli uus võimalus süüa tasuta koolitoitu, mida ei pea ise kodust kaasa võtma või vahetunnis poest ostma. Eesti toiduga harjumiseks kulus veidi aega. (Siin supis ei ole soola. Kartulid on teistsugused. Siin koogis on vähem suhkrut, Albaanias on rohkem.)
Edaspidi tasub mõelda, kuidas selgitada välja uussisserändajate teadmisi, et vältida probleeme õppeainete omandamisel ja määratleda otstarbekamalt klassi, kuhu õpilane suunata. Samuti võiks uussisserändajale kohe määrata tugiõpilase, kes aitaks tal kooli sulanduda. Võimaluse korral võib tugiisikuks olla varem Eesti kooli tulnud uussisserändaja, kellel on juba kohanemise kogemus ja kes oskab uut õpilast kõige paremini toetada.
Tänapäeva mobiilses maailmas muutuvad teisest rahvusest õpilased Eesti koolis järjest tavapärasemaks. Õpetajate töö on seda tõhusam, mida enam on nad kursis teisest kultuurikeskkonnast pärit õpilaste ootustega.