Maari Põim: polariseerumine soodustab valeuudiste levikut

Pilt on illustratiivne. Foto: SCANPIX

Polariseerumise ja seega ka valeuudiste vastu aitab eeskätt julgus vastu võtta kriitikat ka enda seisukohtade aadressil ning tunnustada kasvõi ühtainsat oponendi väidetest, kirjutab Sihtasutuse Archimedese noorteagentuuri projektijuht Maari Põim.

Paar suve tagasi kirjutasin peavoolumeediasse ühe arvamusloo. Lugu pälvis nähtavust mitu päeva ning sinna juurde tekkis üle 150 kommentaari, milles mitmetes märgiti, et kirjatükki ennast ei oldud loetud. See ei takistanud artiklit kommenteerimast ega jagamast. Pealiskaudsus, millega sageli mistahes infosse suhtutakse, moonutab arusaamist ümbritsevast ja selle mõtestamist.

Infomullid

Küllap peegeldab moodsa ajastu inforuum muutusi ühiskonnas, milles elame. Pidev infovoog, sealhulgas uudised, jälitavad ennemini pigem meid kui meie neid, kusjuures hulk inimesi üritavad uudisvoogu sootuks vältida, kuna ei oska info üleküllusega midagi peale hakata. Teisalt, infoväli on oluline osa demokraatiast ja meedia tasakaalustatus on seotud demokraatia tugevusega. Valeuudiste levik ja traditsioonilise meedia üha suurenev meelelahutuslikkus, millega püütakse vastata tarbijate ootustele, võivad viidata demokraatia haavatavusele, milles ollakse vastuvõtlik manipulatsioonidele. Infosõjal pole mitte üksnes majanduslik mõõde.

Viimasel kümnendil aset leidnud sotsiaalmeedia osatähtsuse hüppeline kasv on tinginud olukorra, milles aina enam inimesi tarbib uudiseid sotsiaalvõrgustike vahendusel. See omakorda mõjutab, mis laadi uudiseid toodetakse. Sotsiaalmeedias on meeldiv viibida oma mõttekaaslaste seas, mis viib omakorda kõlakambrite ning filtreeritud mullide tekkeni, seda iseäranis politiseeritud teemades nagu migratsioon ja LGBT õigused. Eri inforuumide vahel on vähe sildu ning nii viibivad mõned ühiskonnagrupid teistest kardinaalselt erinevatel infoväljadel.

Niisuguseid mittejagatud elulisi reaalsusi inimeste vahel kasutavad oma agenda tarbeks ära vist küll kõik poliitilised grupid ja kogukonnad, maailmavaatest sõltumata. Nii ei piirduta enam vestluspartneriga mitte nõustumisega, peame vajalikuks talle vastanduda ning teda diskrediteerida. Sotsiaalmeedias on seda väga lihtne teha. Sildistamise ja sealt edasi diskussiooni astumise sootuks vältimiseni jõutakse kiiresti, kuna särisev ja süttiv sõnaruum toob raha sisse. Täpsemalt sõnastades soodustab ühiskondliku debati polariseerumine valeuudiste tööstuse levikut. Kas võltsuudiseid tingib ajastu, milles sisust on olulisem reaktsioon ja tõest olulisem tähelepanu?

Kust tulevad valeuudised?

Terminil «valeuudised» (fake news) on pikk ajalugu ning seda kasutatakse tänapäeval väga erinevates kontekstides ja motiividel. Tuleks teha vahet, kas räägime puhastest väljamõeldistest, mille tootmine on omaette tööstusharu, või laiendame seda mõistet algallika sõnastuse tõlkeerisustele, kollase meedia klikimagnet-pealkirjadele, poliitilisele satiirile, levinud müütidele või valikulisele kajastusele. On pakutud, et tänapäeva meediaruumi arvesse võttes tuleks kõneleda hoopiski tõe eri varjunditest, tõepärasuse astmetest või tõesuse skaalast (Rubin et al., 2015). Ühendavaks lüliks on siin asjaolu, et suur osa inimesi kogeb raskusi eristamaks adekvaatset infot ebaadekvaatsest – vägagi võimalik, et ise sellest aru saamata.

Valeuudiste levikut aitab kursioossel kombel selgitada inimeste soov justnimelt vältida ideoloogilist kallutatust ja tsensuuri, kuna paljud ei usalda enam lääne traditsioonilisi meediavorme ega ajakirjanikke, kahtlustades, et meedia jätab osa asju rääkimata ning on ühekülgne. Eriti on seda täheldatud demokraatlikes riikides, milles valitseb tugev poliitiline polariseeritus. Traditsioonilise meedia reguleeritus ja ühesuunaline kommunikatsioon on sellele omajagu kaasa aidanud. Niisuguste meediaväljaannete keel ja narratiivid tekitavad oma steriilses korrektsuses võõristust ega ühildu tavaliste inimeste argikogemusega.

Inimesed otsivad subjektiivsust ning leiavad selle eeskätt videodes ja lugudes, mida nende sõbrad ja tuttavad sotsiaalmeedias jagavad. Sotsiaalmeedia suhtes ei olda küll pimesi usaldavad, ent seal levivad uudised kõige kiiremini. Iseäranis lähevad peale kujukad postitused, mis sisaldavad üheselt mõistetavaid ja kategoorilisi hinnanguid, üleskutseid ning teevad järeldusi, mis on kaalul või kes on süüdi, inimese eest ära. Kui netiavarustest leitakse n-ö »vaba sõna« ruum, siis jäetakse vahest arvesse võtmata, et ka selle n-ö „vaba ruumi» on juba hõivanud poliitilise agendaga alternatiivmeedia. Veebi üles laaditud juhusliku pealtvaataja poolt telefoniga filmitud salvestis mõjub objektiivsema ja autentsemana, kuna seal puudub reguleeritus ja tasakaalustatuse nõue. Ent pahatihti ei aduta, et just see ongi tegelikult kõige ühekülgsem ja lihtsamini manipuleeritav sisu.

Ka on valeuudised otseselt seotud 24/7 uudistetsükliga, milles uudiseid soovitakse tarbida otsekohe, mitte oodata järgneva päeva paberajalehte või uudisteankrut eetris kell 21.00 õhtul. See aga vähendab faktikontrolli võimalust. Pildilist sisu eelistatakse faktirohkusele, lühikest ja löövat põhjalikule. Seega rohkem kui mistahes ajakirjaniku isiklik poliitiline vaade, mängib tööstuses eeskätt rolli meediamagnaatide konkurents ja kasumlikkuse taotlus.

Valeuudiste levikus on oma osa sotsiaalmeedia ja reklaamitööstuse ühtesulandumisel: näiteks Google ja Facebook on maailma suurimad online reklaamiettevõtted. Reklaamitööstuse mõju üks näide on, kui arvutiprogrammid toodavad audientsi eelistustele vastavaid säutse, mis siis kulutulena sotsiaalvõrgustikes levivad. Konks peitub asjaolus, et programmid konstrueerivad valeuudise, kasutades lugejale varasemast tuttavat, seega usutavana mõjuvat raamistust, paigutades kokku eelnevalt uudistest läbi käinud infokillud, sarnased nimed, näod ja kohad, ning lisades neile seejärel sensatsioonilise sisu. Vast on see heaks meeldetuletuseks, et elame suuresti vahendatud kogemuste maailmas, milles meie teadmised maailma kohta ei tulene niivõrd isiklikust vahetust kogemusest kuivõrd konstrueeritud tegelikkusest.

Kelle probleem see on?

Liikvele läinud lood, mis oma struktuurilt on lihtsustatud, fragmentaarsed, persoonikesksed, kujutavad oleviku sündmusi eraldiseisvana minevikust ning lahterdavad osapooli võitjateks ja kaotajateks, ei soodusta kuidagi lugejapoolset laiema konteksti mõistmist ega aita kaasa tema analüüsivõime rakendumisele. Asjaolu, et suur osa auditooriumist ei mõista protsesse ja nähtusi üksiksündmuste taga, on inimeste üldise meediakirjaoskuse taseme suur murekoht.

Üldiselt tarbib iga järgnev põlvkond üha vähem traditsioonilist massmeediat – noorteni jõuavad uudised teisiti kui nende vanemateni. Ka kipuvad nooremad infotarbijad vanematest põlvkondadest enam huvituma kitsastest teemadest, teades näiteks valimiste kontekstis detailideni mõne poliitiku seisukohti neile huvipakkuvas teemas, samas võib neil puududa üldpoliitiline teadlikkus. Eks usume midagi kergemini siis, kui meil endal puudub teemaga isiklik kokkupuude, seega on noored iseäranis mõjutatavad oma vanemate, sõprade ja õpetajate tõlgendustest uudistele. Noorte digitaalsed pädevused võivad küll olla intuitiivsed, ent nendega ei kaasne automaatne meediakirjaoskus ega kriitilise analüüsi võimekus.

Kuna valeuudiseid presenteeritakse tõestena, siis nende lõksu langevad nii lugupeetud ajakirjandusväljaanded kui tavalugejad. Tõsi, pigem on siin mõnevõrra vastuvõtlikumad inimesed, kes üleüldse keskmisest rohkem uudiseid oma seinal jagavad, valeuudiseid sealhulgas. Ka võib veendumus, et tsentristlik peavoolumeedia on liberaalselt kallutatud, ajendada inimesi rohkem alternatiivsetele kanalitele toetuma, mistõttu on valeuudiste levikut täheldatud pigem parempopulistlikes ja -äärmuslikes ringkondades (Benkler et al., 2017). Konservatiivide kriitikanooled peavoolumeedia kallutatuse suhtes said Ameerika Ühendriikides alguse juba 1950ndate II pooles ja 1960ndatel (Major 2014, viidatud Hall & Burack). Samas ennustatakse valeuudistele mõju kasvu tulevikus kõikidele poliitilistele kildkondadele ja elualadele.

Kas faktikontroll päästab?

Mul ei ole aega. Sul ei ole aega. Meedial ei ole aega. Mitte kellelgi ei ole aega, et kontrollida fakte. Kahtlemata on nende suundumuste taga kiirenev elutempo ja meediatööstuse võistlus olla esimene. Ent ühtlasi ka peidame end ajanappuse taha, ise samal ajal sotsiaalmeediasse tasuta töötunde panustades. Sisu toodetakse mitmel eri eesmärgil: kes maalib endast kirkamates toonides portreed, kes lahutab meelt, mõni loodab raha teenida, teine jälle valab ette juhtuvad seinad üle «lekkinud» kaadrite ja «kiivalt varjatud» tõdedega. Kõigil on tarvis häid strateegiaid selleks, et muutunud meediaruumis teadlikult toimetada ja suuta eristada kvaliteetset sisu ebakvaliteetsest.

Ühest vaktsiini valeuudiste vastu ei ole, kuna tegemist on mitmetahulise probleemiga. Teadlikkus sellest, kuidas meedia funktsioneerib, on oluline osa lahendusest. Ka aitab, kui teadvustatakse oma rolli inforuumis ja suhtutakse skeptiliselt inimeselt inimesele jagatavasse sisusse. Traditsiooniline meedia panustagu allikate kontrolli ning sotsiaalmeediahiiud tehku jätkuvaid jõupingutusi selleks, et valeuudiseid markeerida. Massachusettsis asuv Merrimacki kolledž avaldas koguni nimekirja allikatest, mille suhtes võiks ettevaatlik olla (Zimdars 2016):

Valimiste puhul on meilgi rakendatud faktikontrolli, mis teadupärast tõstab inimeste teadlikkust ja aitab neil tähele panna vääraid, nõrgalt argumenteeritud ja vastuolulisi väiteid. Siiski ei pruugi see olla mõjus olukorras, milles inimene on motiveeritud uskuma ainult seda, mida ta tahab uskuda. Kõigist ponnistustest sõltumata paistab sedasi, et võti on tavaliste inimeste käes: polariseerumise ja seega ka valeuudiste vastu aitab eeskätt julgus vastu võtta kriitikat ka enda seisukohtade aadressil ning tunnustada kasvõi ühtainsat oponendi väidetest. Sellistes tingimustes paraneb ehk ka ühiskondlik usaldusnivoo ning pääsevad adekvaatsed uudised esiplaanile.

Sihtasutuse Archimedese noorteagentuur korraldab 10. ja 11. novembril Tartus võrgupeod ja ideelabori (registreeruda saab siin), mis on suunatud gümnaasiumiealistele noortele ning tudengitele ja kõnetab valeuudiste ning meediakirjaoskuse teemasid. Sündmused toimuvad Erasmus+ partnerlusprojekti «Aware & Active» raames ning kuuluvad noorsootöö nädala programmi, mille tunnuseks on «Digitaalsed võimalused noorsootöös».