Christian Ayrer: tallinlaste huve teenib vaid mitmekülgne linnaruum

Christian Ayrer Foto: Erakogu

Rulatajate sõge tõrjumine linnaruumist pole totakate üksikjuhtumite kokkusattumine, vaid märk üleüldiselt stagneerunud linnaruumikäsitlusest. Maailma edumeelsete linnade kogemus ütleb selgelt, et ahvatlev linnaruum pole «korrektne», vaid mitmekülgne – nii kasutusvõimaluste, inimeste, liikumisviiside kui ajaveetmisvõimaluste poolest, kirjutab Center Kinnsivara juhataja Christian Ayrer.

Totakad keelumärgid ja lausa füüsilised tõkked rulatajate tõrjumiseks linnaruumist toovad paratamatult silme ette halli pintsaku ja sinise triiksärgiga staažika bürokraadi, kes vaatab rahulolevalt viimase aja töövõite: tükike ilusat linnaruumi juures ja keelumärgid kah ümber, et linlased va pimesikud seda mustaks ei määriks, ära ei kulutaks või tuhmiks ei kriibiks. «Aparaadi» jaoks kuuluvad uued keelud ja reeglid ju alati lahenduse, mitte probleemi juurde.

Selline mõtteviis tuleks aga hoida linnaruumi kujundamisest nii kaugel kui võimalik. Linnainimesi ei rahulda enam ammu linnaruumi kasutamine vaid transpordikoridoridena, sest üha enamate jaoks ongi linn ainus elukoht ning nad soovivad enda ümber näha mitte magistraale, vaid elukeskkonda.

Me ei pea leiutama jalgratast. Maailma edumeelsemate linnade kogemus annab meile kätte ka rusikareegli sellise elukeskkonna loomiseks: elav ja ahvatlev linnaruum on eeskätt mitmekülgne. 

Selline linnaruum ei tõrju «soovimatuid», vaid meelitab võimalikult erinevaid inimesi. See on linnaruum, kus kohtuks nii äri tegijad, ajaveetjad, ostlejad, kohvitajad, noored ja vanad, kohalikud ja külalised. Mis pakub võimalikult erinevatele inimestele põhjusi tulla ning ka võimalikult erinevaid tegevusi, mitte ainult asfaltkoridori ühest kohast teise liikumiseks. See on sündmusruum, kus sünnib palju juhuslikke kohtumisi, uusi tutvusi, spontaanseid jutuajamisi. Inimestena oleme sotsiaalsed olendid, meid tõmbavad teised inimesed ja me kardame üksindust. Me tahame kohtuda, uudistada, vaielda, vaadata, tutvuda ning me hindame keskkonda, mis seda võimaldab.

Ning vastupidi, igasugune üheülbastumine tekitab linnaruumis alati eraldatust. Kujutame ette kasvõi Tallinna mereäärt tulevikus, mil see pole enam tööstusmaastik: tõenäoliselt kerkib silme ette kvartalite kaupa jõukate inimeste eksklusiivseid kortereid. Kuid milline oleks see piirkond, kui seal oleks mõned eksklusiivse kortermaja kõrval ka mõned merevaate ja linnamööbliga väljakud, neli-viis kohvikut ja restoran, õppehoone mis tooks piirkonda Tallinna ülikooli tudengid, jalgrattateed ja paar kontserdikohta? Kummal juhul tuleks teil (ja sadadel või tuhandetel kaaslinlastel) mõttesse soojal sügisõhtul pärast tööd sealt läbi astuda, et lihtsalt vaadata, mis toimub?

Üks jabur keelumärk ei mõjuta ilmselt kõrvalasuvate korterite hinda. Kuid piirkonna aura, mis ütleb möödujale, kas see kant tõrjub või meelitab, sünnib kokkuvõttes just sellistest pisiasjadest. Koduostjate ja -üürijate noorem (ja maailma näinud) põlvkond ei taha eriti asju omada, nad ei unista garaažiga majakesest aedlinnas ega isegi kõrge aiaga eksklusiivsest eramust, paljud neist ei taha isegi autot. Kuid nad tahavad enda ümber elavat ja tuksuvat linnakeskkonda, mis on mitmekesine ja kutsuv.

Kinnisvaraomanikku võib esmapilgul ju ahvatleda mõte «korrast», kus keelumärgid, piirdeaiad ja eeskirjad valvavad ümbruse «korrektsuse» järele. Kuid see on lühinägelik: linnaosa, millele annavad ilme keelud ja reeglid, ei suuda kunagi võistelda linnaosaga, millele annavad ilme sealsed võimalused. 

Tallinna korteriturult saabuvad signaalid on selged: koduostjad ja -üürijad muutuvad ümbritseva elukeskkonna suhtes üha nõudlikumaks. Ning ei, bürokraatide keeldude ja reeglitega «korrektseks» tõrjutud linnaruum pole see, mille eest nad maksavad. Kinnisvaraomaniku huvides on, et just tema kodu ümbrus oleks see koht, kus rulataja satub juhuslikult vestlema pensionäriga, turist kohalikuga ja tudeng tervisesportlasega.