Valimised. Reformierakonna valimispidu, restoranis R14 Pildil vasakult Hanno Pevkur, Jüri Ratas.

FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

  • Stabilisatsiooniajastu. Riigi poliitika läheb Tallinna nägu.
  • Ennustus: Zuzu Izmailovast saab valimisteks Keski liige.
  • Reformierakond kõnetab venekeelseid?
  • Isama 3.0. IRL annab Keskile isamaalise aura.

Eesti poliitikas vahetub ajastu. Põlvkonna jagu aastaid kestnud postsovetlik üleminekuajastu on jäämas seljataha. Eesti üle oma varju ei hüppa ja jääb endiselt postsovetlikku Ida-Euroopasse, aga see on üha vähem poliitikat taga kihutav teema, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Välised faktorid riigi poliitika tõukajaina asenduvad sisemiste prioriteetidega, peamine nende seas stabilisatsioon. Järgmise 25 aasta jõujooned määrab uus paikaloksuv ühiskondlik lepe, mille kontuurid on praegu juba näha. Ühelt poolt on riigi orientatsioon läände iga valitsuse jaoks sine qua non, saba ja sarvede, USA, NATO ja Euroopa Liiduga. Teiselt poolt nõuab riigi stabiliseerimine venekeelse elanikkonna Gordioni sõlme läbiraiumist.

Kuidas ja kui kiiresti seda tehakse, on iseküsimus. Selge on, et tänase NATO ja ELi liikmesuse mündi teine pool on mingil hetkel kodakondsuse nullvariant. Liitlaste vaatepunktist on Eesti veerand sajandit aetud jaanalinnupoliitika selles küsimuses üha vastutustundetum anakronism.

Koos väljumisega postsovetlikust üleminekuajast muutuvad ka poliitikud. Kadumas on mänedžeritüüp, kelle tugevus oli eelmise süsteemi hea tundjana seda maalt viia (mõelgem Siim Kallasele ja Andrus Ansipile). Asemele tulevad rahvamehed: poliitikud, kes on võimelised valijaga suhtlema vahetult, ametikarkudeta.

Suur ja väike pilt põimuvad selles ajastuvahetuses. Toomas Hendrik Ilves, Suure Oktoobri sajas aastapäev ja ELi abiraha kahanemine 40 protsendi võrra – kõik kirjeldavad üht ja sedasama ajaloolist nihet.

Züleyxa Izmailova.

FOTO: Liis Treimann

Tallinna näoga riik

Tõenäoliselt saab riigi poliitika olema palju rohkem Tallinna poliitika nägu. See, mida Edgar Savisaar ei suutnud teha kogu oma postsovetliku jõuga, on Jüri Ratas ära teinud möödaminnes. Tallinn ei ole üleöö enam veskikivi Keskerakonna kaelas, vaid jõuõlg riigi poliitika tegemisel. Midagi pole muutunud, Tallinna TV on olemuselt endiselt lähemal Usbekistanile kui Soomele, korruptiivne kottiõmmeldud linnavalitsemissüsteem on ikka sama, nagu ka lõviosa seda teostavast kaadrist.

Kuid muutuste ajal nihkuvad perspektiivid. Tallinna esilekerkimisel on kaks mootorit. Esimene on juba viidatud vene küsimuse peavoolustumine. Mihhail Kõlvarti tulemine ei ole ainult Edgar Savisaare minemine. Venekeelne hääl, ka mittekodanike oma, on saanud oluliseks faktoriks võimu jaoks Toompeal. Kõik, mis selleks vaja oli, tuleb välja, oli Keskerakonna salongikõlblikuks saamine.

Savisaar läks oma parteile maksma suure osa sellest ajast, mil Reformierakond Eestis ainuvõimul oli. Venekeelsete poliitikute tulemisest aga ehk olulisemakski on saanud Tallinna roll poliitiliste diilide ja strateegiate taimelavana. Roheliste liidri koopteerimine abilinnapeaks taandub tõenäoliselt talendivärbamisoperatsiooniks ning Zuzu Izmailova läheb riigikogu valimistele Keskerakonna liikmena.

Huvitavamad on manöövrid parema tiivaga. Keski flirt IRLiga võib toimuda brutaalsemal (Aivar Riisalu) või leebemal kujul (Mart Luik), oluline on, et IRL ei luba endale sellest probleemi tegemist. Varasemast on Keski tagataskus EKRE, kes on juurelt just Tallinna TV kreatuur. IRLi eelistamine näitab siiski mõõdukamate ja jätkusuutlikumate strateegiate domineerimist Keskerakonnas.

Sadulas on päris selgelt Ratas, isegi kui ohjad ei näi tal kogu aeg päris kindlalt käes olevat. Ajaloo pärituulest hetkel piisab. Kesk kujundab üha enam mängureegleid, Reform püüab nendega kohaneda. Keski eesmärk, ilmselt mitte kellelegi üllatusena, näib olevat korrata ja võimalusel ületada Reformi 15 võimul veedetud aastat.

Reform püüab seda loomulikult takistada, aga mänguväljak on tema kahjuks juba kaldu. Näib üha vähem põhjust kahelda, et Kesk võidab 2019. aasta riigikogu valimised. Peale oma häälte konsolideerimise eelmise kuu kohalikel valimistel on Keskil olemas see, mille kaotus kukutas Reformi: võime koopteerida partnereid kogu poliitilise skaala ulatuses.

Isamaaline Kesk, vene Reform?

Eesti poliitika kahe elliptilise tsentrina on Kesk ja Reform osalised peegelprotsessides, Reform alati samm-kaks taga. Mõlemad üritavad oma nõrkusi minimeerida.

Keski väljatungid paremale tiivale nõrgendavad automaatselt Reformi. Reformi vastus on püüda end välja murda Keski toetuse südamesse, venekeelse valija juurde (EPLi usutlus Hanno Pevkuriga 4.11), samas kui paremal tiival püütakse projitseerida märgatavalt vähemideoloogilist, mõõdukat isamaalisust.

Eriti esimesel suunal on Reformil väga pikk tee käia, kuid Pevkuri sõnad näitavad, et ta erakond aktsepteerib seda, et Eesti poliitika jõujooned on muutunud, ning uut poliitilist konsensust, milles julgeolek ja venekeelne elanikkond pole enam vastaspoolustel. Kui nii, siis tuleb meil hakata end harjutama isamaalise Keski ja venekeelset elanikkonda kõnetava Reformiga.

See ei ole halb sümmeetria, kui ta peaks kestma. Ratas on juba demonstreerinud oma pragmaatilist konstruktiivsust, jättes paika kõik suuremad Eesti senise arengu nurgakivid julgeolekust e-riigi ja (üsna) alalhoidliku eelarvepoliitikani.

Tegemist on nüüd keskmise ja pika perspektiivga kindaheitega Reformile: kui tuleb aeg võimule naasta (ja varem või hiljem see tuleb), oodatakse neiltki samasugust konsensuslikku järjepidevust, juba uuelt aluselt.

Majandus- ja taristuminister Kadri Simson (Keskerakond) ja justiitsminister Urmas Reinsalu (IRL).

FOTO: Robin Roots/Õhtuleht

Isamaa 3.0

Ülejäänud parteide osaks näib jäävat statistiroll. Sotsiaaldemokraatlik Erakond on endale välja tahunud moderniseeriva tehnokraatliku niši, mille piirid on väga selgelt paika pandud asjaoluga, et neil pole midagi põhjapanevat öelda Eesti poliitika kahe telgjoone, julgeoleku ja venekeelsete kohta.

Paremal tiival on EKRE-l vastupidine probleem: tegemist on loomult mööduva nähtusega seni, kuni ei suudeta end määratleda stabiilsuse kaitsjana. See, et EKRE valija on pire hiliskeskealine, ei tähenda, et selline valija tahaks kogu oma elu veeta homodest või moslemitest mõeldes. Varem või hiljem võtab päriselu oma (ja vanus ka).

IRL näib olevat halvima üle elanud. Suureks abiks on olnud Kersti Kaljulaid, kes presidendi järsult ahenenud prestiižiga institutsiooni on tõhusalt kasutanud selle horisondi lahtihoidmiseks, kus IRLil on midagi hingata. Praktiliselt kõik presidendi esimese aasta programmkõned võiksid kanda tiitlit «Isamaa 3.0.».

Koalitsioon Keskiga on samuti olnud sümbiootiliselt kasulik – IRL säilitab atraktsiooni ja usutavuse poliitilise tööbörsina, lisades samas Keskile hädavajalikku isamaalisuse aurat. Tegemist on iga koalitsiooni raudvaraga, kes alati viimasena tuled kustutab.

Lühemas ja keskmises perspektiivis on alanud stabilisatsiooniajastu võti kahes juhtivas erakonnas endas. Keskis on pöördteljelt Jaanus Karilaid – Yana Toom kõvasti vibratsiooni maha võtnud Mihhail Kõlvarti tulemine. Kõlvarti üks suur pluss on veel, et ta ei kujuta ettenähtavas tulevikus endast rivaali Ratasele.

Teiselt poolt rõhutab Tallinna allorganisatsiooni Keski dünaamiliseks jõukeskmeks kujunemine vajadust Ratasel sealsete arengute üle kontrolli omada. Seni on ta nautinud hea ilmaga purjetamist, kuid roheliste ja IRLi orbiidile tõmbamine Tallinna linnavolikogus – ükskõik kui teretulnud Toompealgi – annavad siiski märku all-linna intriigitsejate ohtlikult vabadest kätest.

Pevkuri olukord on hapram ja tema postrahvusliku rahvaerakonna visioon suuresti alles tekst kusagil Googledocsi pilves. Tahaks väga teada, mis inspireeris Pevkuri laupäevases usutluses küsimuse «Kas [Kristen] Michal on Reformierakonna 2019. aasta riigikogu valimiste kandidaatide nimekirjas?». Igal juhul pidas Pevkur seda vastamise vääriliseks. Reformi juhi visiooni elujõu kasuks räägib samas, et tema kõige realistlikumate rivaalide paari moodustavad Kaja Kallas ja Urmas Paet.

Kes iganes Keski ja Reformi kahe aasta pärast ka ei juhiks, teeb seda kõigi märkide järgi uuelt, post-postsovetlikult horisondilt. Julgeolek ja sisepoliitika eristuvad sellel palju selgemalt kui varem – või täpsemalt, on üksteisega palju tervemas suhtes. Kui nii, siis varem või hiljem hakkavad nihkuma ka praegused haprad ilmasambad.

Mihhail Kõlvart

FOTO: Mihkel Maripuu

Soomelik enesemääratlus

Kuna Venemaa jääb meie naabriks ning meie liitlaste solidaarsus toimib printsiibil, et jumal aitab neid, kes end ise aitavad, siis tuleb Eestil vältimatult Venemaaga leida modus vivendi. Osa sellest peab olema naabri aktsepteerimine suurriigina nii heas kui halvas. Ideoloogilise ühekäeplaksutamise asendab sel juhul järkjärgult Soome-laadsem – ja ilmselt ka Soome-lähedasem – enesemääratlus Eesti poolt.

Kriitiline tähtsus sellistes nihetes on loomulikult Eesti venekeelsel elanikkonnal. Viimased 25 aastat on neist kui tühjast kohast läbi vaadatud. Kui suur julgeolekudiil peab, siis peab selle üheks lakmustestiks saama eestivene poliitikute olemasolu, kes pronksiöö-laadses olukorras julgeksid ning suudaksid oma valijate kirgi ohjeldada. See on mõõtkava, milles tuleks hinnata Mihhail Kõlvartit, Yana Toomi jt.