Kaire Uusen: Eesti palgasüsteem on nagu Ladina-Ameerikas

Kaire Uusen Foto: Erakogu

Viimasel ajal meedias tõstatatud palgaküsimus – et ametisse astuv uus inimene hakkab teenima mitu korda rohkem kui tema eelkäija, ilma et töö sisus erilist muutust oleks – on õpikunäide selle kohta, mida ei tohiks demokraatlikus ühiskonnas juhtuda, kirjutab kolumnist Kaire Uusen.

Iga selline näide kahjuks kinnitab, et Eesti ei ole Euroopa. See on Ladina-Ameerika palgasüsteem, kus tähtis pole tehtav töö ega ühiskonna võimekus, vaid ainult isik ise, tema endine ametikoht ja mõjuvõim.

Ometi on selliseid näiteid olnud üsna palju, juba 90ndatel tuli avalikus sektoriski ette selliseid palgarakette, mida ei suudetud teistmoodi põhjendada, kui et ametisse sooviv inimene teenis enne rohkem ja tema olukord ei tohiks halveneda. Pealegi on tegemist toreda mehega (naisi on heapalgaliste hulgas olnud vähe), kuidas siis tema soove ignoreerida.

Vahel paneb imestama, miks majandusanalüütikud ei arutle Eesti palgakasvu kommenteerides, millega on sellised ootamatult suured palgatõusud õigustatud või milline mõju on neil suuremas pildis. Selles küsimuses on suu alati vett täis ja räägitakse vaid teatud sektorite liiga kiirest palgakasvust ehk sinu ja minu, aga mitte tema palgast.

Selliste palgatõusude kritiseerimine (nagu volikogu juhtide tasu mitmekordne tõstmine) ei ole sugugi inimeste kadedus, vaid igati õigustatud mure. Kõik tahavad, et igas asjas oleks kord ja süsteem, aga et palkadel peaks samuti süsteem olema, kõlab paljudele sama halvasti kui nõukogude võim.

Unustatakse, et ükski selline palgatõus ei tähenda ainult ühe inimese paksemat rahakotti (ehkki seda ka), vaid sellel on lumepalliefekt, mis mõjutab kaudselt kogu seda ettevõtet, tegevusvaldkonda ja ka riiki, kuid mitte sugugi alati soovitud suunas.

Üksikisiku palga hiiglaslik tõus toob mingi aja pärast kaasa surve järgmise tasandi palgatõusuks, milleks aga võimekust pole. Mis edasi saab, oskab igaüks juba ise arvata, või kui ei, siis vaadaku Eestis ringi.

Kui ettevõtete palgasüsteemi puhul ei saa üle ega ümber eelarvevõimalustest, majandusseisust, tootlikkusest jne, siis üksikute tippude tasude määramisel kaob ratsionaalne selgitus.

Põhjenduseks tuuakse tihti, et selliselt töötajalt oodatakse tulevikus imesid. Tavaliselt neid imesid muidugi ei tule (mõni erand välja arvata) ja tihti lõpetab kõrgele tõstetud tegelane veelgi kehvemate tulemustega kui viletsama töötasuga eelkäija.

Selliseid näiteid on viimase paarikümne aasta jooksul olnud nii ettevõtetes kui ka riigiasutustes, kus poodiumile tõstetuid hiljem samas organisatsioonis või laiemaltki maapõhja kirutakse või tuleb teistel nende töö hiljem ümber teha.

Vastutust, millest armastatakse rääkida, ei paista tihti kusagilt. Kindel on aga see, et kord tõstetud töötasu on raske edaspidi alandada ja selle asemel tekib hoopis järgmise tasandi tegijatel õigustatud ootus samuti märkimisväärseks palgatõusuks.

Seega, kokkuvõtteks: kuni ei suudeta põhjendada suuri palgatõuse, mis on kõigile näha ja riivavad õiglustunnet, kuni pole aktsepteeritavat süsteemi, miks peaks keegi uskuma, et üheks või teiseks asjaks pole riigil/ettevõttel raha? Sel juhul on raske töötajatele ka selgitada, miks alati polegi tootlikkus tähtis. Või miks võib tahta palgatõusu, aga kui seda soovib tavatöötaja, tähendab see, et ta tahab ettevõtte põhja lasta.

Kõige tähtsam on aga see, et kui palkade määramisel puudub loogika ja igasugused raamreeglid, siis ei saa ettevõttes ega riigi majanduses üldiselt mingit stabiilset kasvu või arengut oodata.