Juhtkiri: mis on pildil valesti, kui pilti polegi?

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Turvakaamera.
Turvakaamera. Foto: Mihkel Maripuu

Viimastel nädalatel on ajakirjandusse jõudnud mitu juhtumit kaduma läinud inimestest, kelle leidmiseks on kümned politseiametnikud ja vabatahtlikud kulutanud ennast säästmata hulga töötunde. Ainuüksi selliste ettevõtmiste olemasolu näitab kodanikuühiskonna tugevnemist, ent samal ajal tuleks pöörata tähelepanu, et otsijate panus läheks võimalikult hästi asja ette.

Me ei räägi ainult organiseeritud otsimisest, vaid räägime tõelistest edulugudest. Oktoobris leiti just niisuguse operatsiooniga üles kadunud koolitüdruk. Otsijad jooksevad sageli võidu ajaga. Näiteks kui inimesega on juhtunud mingi ootamatu õnnetus, ähvardab meie kliimas suuremal osal aastast alajahtumine. Kiiruse tagamisel tulevadki mängu saadaolevad andmed ja nende töötlemine. Üks oluline allikas on turvakaamera, mis aitab tagada avalikku korda ja annab sageli olulist tõendusmaterjali. Viimati näiteks Tallinnas Vabaduse väljaku tulistamise intsidendis.

Värskeim näide Pärnust kinnitab aga, et asjalood pole sugugi nii hästi, kui võiksid olla. Kui linnasüdames, kus ometi on sadu turvakaameraid, saab inimene sõna otseses mõttes õhku haihtuda, on midagi pildil valesti. Õieti tuleks öelda, et pilti ei ole, sest üles seatud kaamerad tegelikult ei töötagi.

Turvakaamerate massiline kasutamine on praeguse kümnendi teema. Mõistagi algab üldisel tasandil kõik palju räägitud privaatsuse ja turvalisuse vahekorrast. Ühiskond on alati olnud valmis avaliku korra tagamiseks teatavast osast privaatsusest loobuma. Küsimus on piirides. Isikuandmete kaitse on loomulikult tähtis, ent õigusruum peab muutuvate hoiakutega kaasas käima. Neid muutusi näeme kõikjal enda ümber. Inimesed on harjunud sotsiaalmeedia avalikkusega, sellega, et pardakaamerad on ühissõidukeis, era- ja ametiautodes.

Tänavu on ajakirjanduses räägitud probleemist, et linnad-vallad tahaksid (rohkem) turvakaameraid, kuid ei jõuta kokkuleppele nende kasutamises. Sisejulgeolekus oleks see suur samm edasi, sest avalikus kohas seaduskuuleka käitumise üle teevad järelevalvet nii kohalik omavalitsus kui ka politsei. Võimalik, et ülesannetes uute kokkulepeteni jõudmiseks tuleks üle vaadata nii korrakaitseseadus kui ka isikuandmete kaitse seadus.

Ent kui avalikud kaamerad on kord paigas, tuleks tagada, et need tõepoolest toimiksid. Sellesama Pärnu näite puhul tunnistavad asjaosalised nukralt, et kaamerad pole kas sisse lülitatud või on objektiiv must. Olles oma privaatsuse loovutamiseks kokkulepped teinud ja võibolla maksude kaudu raha kulutanud, on avalikkusel õigus ka nõuda, et keegi vastutaks niisuguse lohakuse eest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles