Kristiine Vahtramäe: kas ja kellele on vaja hindeid?

Tunnistus. Foto: Eger Kamenik

Numbrilised hinded on devalveerunud, ei täida oma eesmärki ega anna soovitud tagasisidet. Küll aga vajame kõik tagasisidet ja seda saame, kasutades õppimist toetavat hindamist, kirjutab Eesti Lastevanemate Liidu koolitusjuht, Kehtna vallavalitsuse haridus- ja kultuurinõunik Kristiine Vahtramäe.

Õpilaste hinnetest ja hindamisest räägitakse viimastel aastatel üha sagedamini. Hinded on olnud lapsele ja lastevanematele tagasiside vormiks, et saada ülevaate sellest, kuidas lapsel koolis läheb. Kui laps saab ikka hindeks viie, siis on kõik õnnelikud ja on sõnadetagi selge, et läheb hästi, või kui kahe, siis on asi halvasti, laps õnnetu ja lapsevanem teab, et midagi on valesti.

Mille eest siis hindeid pannakse, kas oleme sellega kursis? Mida hinnatakse, kui kunstiõpetuse tunnis on teema «Sügisene loodus» ja laps saab kahe, kuna värvis puulehed siniseks? Puude lehed ju ei ole sinised, seega kõik oleks justkui õige, ülesanne ongi valesti lahendatud ja seega hinne õiglane, või kas ikka on nii?

Või üks näide ka matemaatikast, kus on selged piirid ja kõigile üheselt arusaadavad kokkulepped, et 2+2 = 4, ja ei mingeid vaidlusi, nagu võib tekkida puulehtede värvidega.

Teises klassis õpivad üle Eesti lapsed korrutustabelit. Algul läheb kõik nii-öelda libedalt, sest selles vanuses lapsed on (enamasti) omandanud peast arvutamise oskuse ja suurem osa lapsi ka naudib seda, sest saab selle tulemusena teada, et ta on «üks nutikas tüüp» ja saab eduelamuse, mida me kõik väga vajame.

Nüüd siis korrutamise juurde tagasi: kuni viieni edeneb korrutustabeli õppimine väga hästi, sest see ei valmista mingeid probleeme. Miks? Erinevalt täiskasvanutest suudavad kaheksa–üheksa-aastased edukalt ja väga kiiresti peast liita – lahutada ja eraldi õppima selleks ei pea. Kuuega korrutamise juures ilmnevad esimesed probleemid ja päevikusse (enamasti e-päevikusse) ilmub esimene neli, aga kõik on ju hästi. Kui aga jõutakse õppimises kaheksa ja üheksaga korrutamise juurde, ilmub hinne kolm. Ja siis? See ju ka hea hinne ja endiselt on justkui kõik hästi. Lapse õpimotivatsioon juba langeb, kuid seda ei märka keegi, lapsele ütleme: «Õpi ja pinguta rohkem.» Olete sellisest olukorrast kuulnud või koguni ise kogenud?

Probleemid ilmnevad alles siis, kui hakatakse õppima jagamist ja selgub, et laps ei taha enam kooli minna ja ilmuvad esimesed kahed, taas ütleme lapsele, et õpi rohkem, aga ei selgita, kuidas ta peaks seda tegema ja nii edasi.

Siin on vähemalt kaks probleemi: lapsed ei oska õppida, sest seni on tulnud kõik nende jaoks mõistetavalt ehk loogiliselt ja teiseks ei väljenda hinded lapse teadmisi või ka seda, millisel hetkel laps tegelikult abi vajab. Hinnetega ainult targutame tagantjärele, stiilis «jälle sa ei oska ja miks sa ei õpi», aga see ei aita last.

Veel hullem, tekitab vastumeelsuse õppimise vastu ja lapsele saab selgeks, et täiskasvanud, keda ta seni pidas täitsa tarkadeks ja toredateks inimesteks, on tegelikult vaenulikud silmakirjatsejad. Kahjuks ei oska laps veel ennast piisavalt väljendada, et meile olukorda selgitada. No ja kui selgitab, siis me lihtsalt ei kuula või keeldume aru saamast, mis toimub.

Kogu teema taandub tegelikult sellele, kuidas oli antud lähteülesanne. Meie, õpetajad ei ole harjunud selgelt väljendama ja selgitama, ei õpilastele ega ka lastevanematele, mis on õppe eesmärk, kuidas eesmärgini soovitakse jõuda ja milliseid tegevusi selleks plaanitakse.

Kujundav ehk õppimist toetav hindamine keskendub eelkõige õpilase arengu võrdlemisele tema varasemate saavutustega seega alles siis kui kasutame kujundavat hindamist saame rääkida lapsele sobiva kasvu ja õppekeskkonna loomisest ja lapsest lähtuvast õpetamisest.

Õppimist toetav hindamine keskendub sellele, mida ja millal hinnatakse, kes ja mil viisil hindab. Hinnata saab ka kogu klassiga või mõnel teisel viisil. Näiteks hindab žürii, kuigi enamasti teevad seda õpetajad.

Täiesti eraldi teema on see, kuidas õpilane ise ennast ja kaaslasi hindab. Olen õpetajana olnud kõige rohkem hädas sellega, et lapsed hindavad ennast ja kaaslasi ebaõiglaselt. Ennast hinnatakse pigem liiga rangelt, isegi karmilt ja kaaslastele pannakse hindeid selle järgi, kes on kelle sõber. Olgem ausad, sellega peegeldavad lapsed kogu numbritega hindamise süsteemi traagikat, ehk siis hindeid pannakse hea või halva käitumise eest või siis selle järgi, milliseid hindeid seni on laps saanud, mitte aga teadmiste eest. Enda liiga karm hindamine aga väljendab seda, et laps usub tõemeeli, et tema ei ole piisavalt hea ja peab ikka paremini ja paremini tegema.

Õpetajana tuli mul välja töötada terve süsteem, kuidas saada lapsed adekvaatselt ennast ja teisi ja seeläbi kogu olukorda hindama, mis on aga elus igapäevaselt ülioluline. Kui algul tundus see mulle võimatu ettevõtmine, siis tegelikult osutus asi palju lihtsamaks ja kõigile arusaadavaks üsna kiiresti.

Mis kasu ja kes saab õppimist toetavast hindamisest?

Nii lapsevanem kui ka õpilane saavad teada kohe, mida laps oskab või milline on tema areng, võrreldes tema enda ja kaaslastega.

Õpetaja elu on veidi keerulisem, kuna tema on selle protsessi juht, õpetaja kehtestab ja annab teada õpilasele ja seeläbi ka vanemale, mida, millal, kuidas ja kes hindab. Kui see osa on tehtud, mis on õpetaja igapäevane töö olnud ka seni, siis on lihtne. Õpetaja saab sildistamata õpilastele anda tagasisidet nende hetketaseme kohta, selleks et aidata neil arengueesmärke püstitada. Õpetaja saab otsustada, milliseid muudatusi ta peaks juhendamises tegema, et õpilased edaspidi edukamad oleksid. Klassid on erinevad ja seetõttu ka sõltuvalt seltskonnast on õppeprotsessi juhtimine erinev.

Õppimist ja õpilast toetav hindamine annab meile motiveeritumad õppurid, kes suudavad ennast juhtida ja oma tegevuse eest vastutada. Nii õpivad nad väärtuslikke elukestvaid oskusi, nagu enda arengule hinnangu andmine ning mõistmise, kuidas jõuda püstitatud eesmärkideni.

Seega väidan, et numbrilisi hindeid ei vaja mitte keegi, numbrilised hinded on devalveerunud, ei täida oma eesmärki ega anna soovitud tagasisidet. Küll aga vajame kõik tagasisidet ja seda saame, kui toetame õpimotivatsiooni, anname hinnanguid analüütiliselt ehk kujundavalt ja õppimist toetavalt.