Kaarel Tarand

FOTO: Toomas Huik / Postimees

Eesti erakondade peakontorid on muutunud töövahendusbüroodeks, nendib Kaarel Tarand IRLi näitel.

Kokkulepped ja ametikohad, muud õieti polegi poliitikast kui juhtimise kunstist Eestis järele jäänud. Hoolimata sellest, et erakonnad praktikas iga päev oma egoismi ja põhimõttelagedust avalike tõenditega kinnitavad, leidub ühiskonnas endiselt inimesi, kes ootavad erakondadelt käitumist, mis iseloomustas neid viimati sajandivahetuse paiku.

Viimastel valimistel mõõdeti erakondade summaarseks toetuseks valimisõiguslike elanike silmis 38,4 protsenti. Järelikult üle 60 protsendi inimestest ei toeta erakondi ja need esindavad vähemuse huve. Kui sedagi.

Inimestel, kes veel üldse erakondadele ja neil baseeruvale esindusdemokraatiale loodavad, on erinevad ootused. Keskerakonnalt nõutakse muutumist uues suunas, tsiviliseerumist. IRLilt aga tahetakse, et ta oleks «nagu vanasti», kui I tähistas isamaad ja R-i kui Res Publicat veel polnudki.

«Vana Isamaa» valijale võib ainult kaasa tunda, sest sellist keha valimistele üles ei seata,  isegi mitte nostalgiatootena mõne muu nime all. IRL on ikkagi hoopis teine erakond ja arvestatav osa valijaskonnast on seda ka mõistnud.

Oktoobris toimunud kohalikel valimistel jäi IRLi saagiks 4,2 protsenti kõigist võimalikest häältest. Ja tulevik ei paista helgena nende argiste personalitrikkide valguses, mida IRL on harrastanud tänavu oma erakonna sees, aga eriti reljeefselt nüüd ka viimase hetke tehingutega Tallinna linnavõimu juurde trügides.

Kabetades linnavolikogu aseesimeheks noorparteilase Mart Luige ning abilinnapeaks parteilise seikleja Aivar Riisalu, kinnitas IRL avalikkusele ühemõtteliselt, et põhimõtted ei maksa midagi, ühekordsed tehingud on ainus kummardamist väärt poliitika.

Poliitiliste muutuste kirjeldamisel on tavaks saanud lugeda parteilises moraalis murdepunktiks Res Publica sündi 2002. aastal. Kuid pinnase muutuseks valmistasid ette ikka teised, eeskätt Keskerakond ja Reformierakond, kelle tehingute ahel viis Eesti poliitilise ajaloo seni viimase põhimõtetest lähtunud ja peaminister Mart Laari juhitud valitsuse tagasiastumiseni jaanuaris 2002.

Kõik edasine ehk parteide toimetuleku ja võimul püsimise lahtihaakimine valijaskonna tahtest oli vaid vormistamise küsimus.

Kui veel varasemasse aega minna, siis leiame sealtki perspektiivitajuta otsuseid, millega üritati ravida akuutseid hädasid. 1990ndate naiivsuses ihalesid erakonnad muutuda Lääne-Euroopas toona levinud mudeli järgi rahva- ehk massiparteideks.

Lai liikmesusele toetuv kandepind pidi nende lootuste järgi kindlustama demokraatlike protsesside stabiilsuse ja vältima 1920ndate Eestile tunnuslikku «lehmakauplemist» väikeste erakondlike grupeeringute vahel. Vahiti minevikku. Nägemata, millised muutusid olid juba käimas väliskeskkonnas ehk mujal maailmas. Aga mis sest ikka.

Miks ei saa IRLilt oodata 1990ndate isamaalisust, saab seletada mitmel viisil. Kui lähtuda hüpoteesist, et ka tuhandete liikmetega massiorganisatsioonis kujundab partei programmi ja põhimõtted liikmeskonna aktiivne enamus, siis peab uurima liikmeskonna struktuuri.

Kuni aastani 2002 IRLi eelkäijate liikmeks astunuid on tänase seisuga nimekirjas 2144 ehk kokku 24 protsenti. See Eesti mõistes veteranide veerandik ei suudaks parimagi tahtmise ja organiseerituse juures oma soove erakonna respublikaanliku, viimase 15 aasta jooksul liitunud enamuse arvelt maksma panna.

Võrdluseks, Keskerakonnas ja Reformierakonnas oma samasuguste veteranide osakaal veelgi väiksem, vastavalt 19 ja 11 protsenti. Erandina on vaid sotsiaaldemokraatidel staažikate parteilaste osakaal liikmeskonnas tervelt 41 protsenti.

Seega, eeldusel, et erakondades eksisteerib sisedemokraatia ja aktiivne liikmesus, kujundavad erakondade moraalset palet sel sajandil parteistunud isikud, kel isiklik kogemus parteielu romantilis-idealistlikust faasist puudub.

Aga nagu teame, koosnevad erakondade liikmete nimekirjad valdavalt surnud hingedest, kelle vaimsest ega ainelisest panusest tuvastatavaid märke pole. IRLi põhikirjas on küll sätestatud liikmemaksu tasumise kohustus, kuid seda täidab tühine vähemus. 2013. aastal suudeti aastaga liikmemaksudest koguda 11 000 eurot (693 maksjat), tänavu III kvartali kogusaak on kõigest 6427 eurot (386 maksjat). Mis panusest või ka distsipliinist siin rääkida (ja et olukord teistes parteides on umbes samasugune, pole mingi õigustus).

Kui massid magavad, on juhtkondadel vabad käed tegutseda just täpselt selles vaimus, mille vältimiseks 20 ja enama aasta eest parteielu reegleid muutma hakati. Ja IRLi juhtkond on, nagu mõni muugi «keskkontor», kehastunud turuväliseks töövahendusbürooks, mis korraldab teenuse ostjatele tulusaid ametikohti avaliku võimu struktuurides. Kuidas see käib ja milline on hinnakiri, peegeldab erakonna aruandluse annetuste jaotus.

Üksikute eranditega (nagu põline suurannetaja Väino Kaldoja) teevad annetusi IRLile ikka selle juhtivad liikmed. Kokku on tänavu annetajaid 184, neist enam kui 1000 euroga panustajaid 35, kellest valdav osa juba ka kenasti ametites ning kes kümnist peavad maksma järgmises valimistsüklis positsiooni säilitamise nimel.

Septembri lõpu seisuga on Mart Luik ametikoha saanud näiliselt avansina, sest annetus puudub, kuid küllap juba järgmiste kvartalite aruanded parteilise töövahenduse tegeliku hinna avalikuks teevad.

Ja kõik. Muud ei olegi. Ei ole au, häbi ega isamaad. Olgu lõpetuseks märgitud, et parteiline töövahendusäri IRLi puhul saab aastas 750 000 eurot riigieelarvelist toetust. Kas tegu pole mitte keelatud riigiabiga, peaks vist küll uurima mõni Euroopa pädev organ. Ja teisalt ütleb tööturuteenuste ja -toetuste seadus, et «ettevõtjal on keelatud nõuda tema poole tööleidmise sooviga pöördunud isikult tasu vaba töökoha ja tööandja andmete eest».