/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2010/12/12/482608t1h5ee6.jpg)
Kodumaalt. Pärnust. Ammust ajast saadik oli pärnlastele 1. november kuri päev, sest sellel päeval võeti vana pühaks saanud kombe järele Pärnu jõelt ta suvine nahksild ära, et see jäässe ei jääks, ja kevadese suure veega alla ei läheks.
Postimees 1899. aastal: Pärnu ei jäägi sillata!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle järele pidi siis ülekäimine parve ja paatide hooleks jääma, mis muidugi väga vaevaline oli, iseäraniks, kui see kaua kestis. Suurte kaebtuste pääle, mida nimelt kaubamajad tõstsivad, kelle ärile see ka palju tüli tegi, et nad silla ääres laevu täita ega tühjendada ei saanud, võttis mineva aasta linna valitsus ometi selle mõistliku otsuse, et sild terveks sügiseks pääle jäi ja seda seni võidi tarvitada, kui jääkarm kõvaks sai. Alles kevadel, enne jää minekut, koristati sild kõrvale, Nagu näha, ei olnudgi selle juures suuremat tüli ega kulu ja nii võib loota, et see kombe jäädavaks jääb, kuni vahest ehk viimse Päeva laupäeval Pärnule ka oma kindel sild saab.
Vähemasti oleme tänavu küll sellest hirmust lahti, et sügisel sillata jääme. Ja tänavu oleks see häda õieti tuntav olnud, kuna nüüd nähtavasti jääsilda nii pea veel loota pole. 9.11.1899