Mihkel Mutt.

FOTO: Arno Saar / SL Õhtuleht

Kas Eesti poliitikul oleks üldse julgust selg sirgu ajada ja Brüsseli bürokraatidele mingis küsimuses, mis Eesti huvidega ei ühti, lakooniliselt teatada, et meil on lihtsalt nõnda kombeks ja teisiti ei saa? Või tõmmataks selg sellises hüpoteetilises olukorras lihtsalt küüru, arutleb Mihkel Mutt.

Hiljuti (seni veel oma õiget nime kandvas) Okupatsioonide Muuseumis Objektiivi korraldatud konverentsil «Kuidas vabaneda orjameelsusest?» nähtust kaardistati ja analüüsiti, ebamäärasemaks jäi vastus pealkirjas esitatud küsimusele. See on paratamatu: kui teaks, kuidas vabaneda, siis ka vabaneks.

Küsimus on ju sama vana kui meie iseolemine. Sel puhul viidati (ka hiljem Varro Vooglaid ning Markus Järvi TV-saates) muuhulgas Tammsaare artiklitele. Ühelt poolt annab tõepoolest kindlust teadmine, et klassik ise on eestlaste riigivõimetuse ja amööbluse teemat väga oluliseks pidanud (kõige valusamalt muidugi romaanis «Ma armastasin sakslast», millest kirjutasin artiklis «Oskar kui meie aja kangelane» kogumikus «Õhtumaa Eesti II»).

Teiselt poolt tekitab see masendust. Kui juba kaheksakümmend viis aastat tagasi, mil rahvusluse vedru pidanuks olema täies vinnas, tundus orjameelsus niisugune veskikivi meie kaelas, siis kuidas peaksime sellest vabanema nüüd, pärast pikka okupatsiooni? Ainus konkreetne vastus oli Vooglaiu mõte vooruse suurendamisest ja kodusest kasvatusest. Võimatu on sellega mitte nõustuda ja seda taotleda. Rollimudeleid on vaja, ükskõik, kus ja kes neid pakub.

Üks teine asi on vähemalt sama oluline. Kui me ei saa ka midagi kiirelt ja otsustavalt muuta, siis üht me saame ometi: mitte lasta sel teemal soikuda. (Palun vabandust, kui meetod, millele vihjan, on veidi sarnane AA koosolekute külastamisega.) Rein Taagepera kirjutas üle kümne aasta tagasi artiklis «Orjameelsusest» (EPL 28.06.2007) muuhulgas klassikalised sõnad:

«Teisi muuta ma ei saa. Saan vaid eneselt pidevalt küsida: millal kipun käituma nagu vihaselt vinguv ori – selline, kes saab lühiajalist rahuldust omasuguste kiusamisest ja ühiskondlike normide vääramisest?»

Täpselt, küsida tuleb kogu aeg. Avalikul tasandil tähendab see, et teemat tuleb hoida fookuses. Orjameelsusest räägitakse ju suhteliselt vähe, sest selle tunnistamine on meile ebameeldiv. Aga nii nagu mõnes konfessioonis on pidev eneseanalüüs see vundament, millelt saab lähtuda hingeline puhastumine ja uuenemine, nõnda ka selles vallas. Nii et veel kord, konverents oli tähtis.

Toon nüüd paar näidet igapäevast. Orjameelsus on lahutamatu võõraimetlusest. See on meil nüansseeritud.  Materiaalses sfääris on see mõneti vähenenud. Näiteks kodumaist söögikraami eelistatakse sageli välismaisele (1990ndate algul oli vastupidi), sest see tundub tervem ja täielisem, mitte «eurolaborites» sajaks algosaks lagundatud ja siis vastavalt Brüsseli retseptile uut moodi kokku pandud.

See võiks anda lootust, et kunagi hakkab midagi sellist toimuma ka vaimutoiduga. Et hakatakse mõtlema, et äkki on meil mõni oma asi selleski vallas õigem ja parem kui sissetoodu.

Ei mäleta täpselt, millega seoses (tõenäoselt on seda juhtunud rohkem kui kord), igatahes kui Euroopa Liidu funktsionäärid olid imestunud, miks Soome käitub teatavas küsimuses ülejäänuist erinevalt, miks ta ei laula kaasa ühises harmooniakooris (võimalik, et asi puudutas pagulaspoliitikat), siis ütles nende peaminister napisõnaliselt: «See on Suomi.» Ja kõik! Midagi kaunimat on raske ette kujutada. Ei mingit lillelist patriootilist retoorikat, endale vastu rinda tagumist ega silmade pööritamist.

Lihtsalt nentimine, et meie teeme nii, sest... meie oleme meie ja meile tundub nii õigem. Me ei suru seda kellelegi peale, ei kutsu eeskuju järgima, aga oma kodus me oleme siiski veel peremehed. Ja teeme nii, nagu meie meelest meie inimestele sobivaim on. Maassa maan tavalla!

Kas eestlane julgeks kunagi nii öelda? Kas meie peaministrid julgeksid Brüsselile vastata: «Eestis on nii kombeks.»?  Ma pole selles kindel. Pigem nad kas vabandaksid, et tegemist on arusaamatusega ning et asi lahendatakse. Või mämmutaksid ja vingerdaksid, et asja kuidagi kaelast ära saada. (Ja üritaksid end seejärel grupipildi peal soodsamasse positsiooni nihverdada.)

Teine näide on kogemusest ühes ingliskeelsest vestlusringist, kui ma eksisin ühe vähetuntud sõna hääldusel. Briti kirjastaja parandas mind sõbralikult. Mina olin lähtunud paljude teiste sarnase väliskujuga sõnade hääldusest ja imestasin: kuidas siis sel puhul teisiti? «That’s English!» muheles kirjastaja. «See on inglise keel!»

Ta ei teinud seda üleolevalt, küll aga enesekindlalt ja tuumakalt. Muidugi, maailmakeel kubiseb erandidest, mille puhul analoogia ning loogika ei aita, erandid tuleb lihtsalt ära õppida.

Kujutlen nüüd eestlast, kui võõramaalane juhtub eksima meie laadivahelduse reeglite vastu ja kratsib ohates kukalt. Me ei ütle talle tuumakalt ja enesekindlalt: «See on eesti keel! Kes tahab seda kallihinnalist tarkvara omandada, peab vaeva nägema!» või midagi taolist. Me ei muhele tuumakalt, vaid ohime kaasa, kratsime solidaarsusest endagi kukalt ning vabandame, et meie keel on nii keeruline. Oh, andke meie olemasolu andeks!

Nõukaajal oli eestlaste, eriti kohalike funktsionääride põhihoiak läänest tulnud inimestega suheldes pugejalik kihistamine. Nüüd on see osaliselt asendunud endale tuhka pähe raputava kihistamisega.

Lõpuks veel mõni mõte seoses konverentsiga. Mainitud telesaates tõstatus muuhulgas oluline küsimus rahvuse kvaliteedist. Tundub, et koguni küsiti retooriliselt, kas lamestuval ja orjameelsel rahval on üldse mõtet. Mul on keeruline sellele oponeerida, sest olen ise kirjutanud, et küsimus pole selles, kas siin maalapil elavad inimesed ka viiesaja aasta pärast (mis on täiesti ilmne), vaid missugused nad on. Seega, mitte kas eestlased säilivad, vaid missugusena nad säilivad jne. Pean nüüd siiski tegema reservatsiooni. Võtan aluseks ühe oma lemmikkoha Kogujast (19:5) mille algus kõlab: «Sest elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi /…/.»

Siinkohal rakendatuna tähendaks see, et säilimine on ikkagi kõige alus. Isegi «nõuetele mitte vastavat» eestlast tuleks eelistada olematule. Nimelt on rahval nagu ka üksikorganismil ja kompuuteril omadus ennast ise aja jooksul paljudest oma vigadest terveks ravida. Ja üksnes juhul, kui rahvast enam üldse olemas pole, kustub seegi lootus.

Konverentsil tehti etteheiteid eliidile ja viidati kaitseliitlase Jüri Kuke võrgus levinud kirjale, kus ta ütleb, et ei taha meie poliitilist eliiti, relv käes, kaitsta. Nördimust degenereerunud eliidi orgiate suhtes võib mõista, aga relvastatud organisatsioonis on distsipliin siiski vajalik.

Ka inimlikult (kristlikult) pälviks mu lugupidamise kaitseliitlane, kes – kui ta peaks juures olema – kargab neidudega hullamise ajal basseini veerenud ja uppumisohus peaministrile järele, teeb talle kaldal vajaduse korral koguni suust suhu elustavat hingamist, mille järel lööb kannad kokku: «Minu lojaalsus on Eesti riik!» Aga nurga taha saades algul sülitab, seejärel muigab.