Järjekord PPA teenindussaalis.

FOTO: Eero Vabamägi

Me oleme oma riigi arenedes harjunud, et igasugu tüütud asjaajamised lähevad järjest ladusamaks. Viimasel ajal aga justkui komistame. Nii nagu Euroopa ei ole valmis Schengeni kadumiseks ja piirikontrolli taastamiseks, ei ole meie ametiasutused, olgu töötajad kuitahes tublid, tegelikult enam valmis inimesi vanaaegsel füüsilisel moel teenindama. Sellist pilti, nagu mulle avanes teisipäeval Tallinnas Tammsaare teel politsei- ja piirivalveameti teenindusbüroos, nägin ametiasutuses viimati aastaid tagasi.

Palju rahvast käib seal muidugi alati. Praeguse ID-kaardi sertifikaatide segaduse ajal oli suur umbne büroo aga sõna otseses mõttes triiki inimesi täis. Sadadest suudest kõlas eesti, vene, soome, inglise ja tundmatus keeles juttu. Noored ja vanad. Pintsaklipslased ja pensionärid. Jonnivad lapsed. Käimisraamiga vanamees...

Järjekorraautomaadi juures seisis PPA ametnik, kelle sõnum sisenevatele inimestele oli lohutu: kõige varem pääsete löögile kahe tunni pärast. Lisaks näis ametnik efektiivistavat järjekorraautomaati. Ootamisest loobunud inimesed andsid oma numbrid tema kätte ja ta vahendas neid edasi.

Minu ID-kaart aegub. Tellisin veebist uue, aga uskuge, nõuetekohast pilti (38 punktist koosnev reeglistik) te oma arvutist neile saata ei suuda. Pildistamiseks büroosse läksingi. Fotoautomaatide juures oli õnneks järjekorras vaid kuus-seitse inimest.

Kasutasin aja kokkuhoidmiseks autot, sest lõuna paiku on liiklus hõredam, ühistransport (millega sinna üldse saab?) tunduvalt aeglasem. PPA büroo parkla juures oli ummik, sabaots ulatus juba lähitänavatele, sest parkla oli täis ja rohkem autosid tõkkepuu läbi ei lasknud. Hiljem väljasõidul streikis ühe inimese parklakaart, mistõttu tekkis ummik ka parklast lahkumisel. Jätsin oodates mootori seisma ja mõtlesin. Kõigi täna siia tulnud inimeste kadunud tööajast ja närvikulust. «Siia kaobki see tööviljakus ja SKT,» käis mõte läbi pea.

Õieti tahtnuks selle leheloo pealkirjastada samamoodi nagu hea kolleeg Verni Leivak mõni päev tagasi («Muinasjutt digiriigist», PM 9.11). Sest mina ka ei tunne kohati oma riiki ära. Sedasama, mille kohta lääne meedias moodsaid muinasjutte kuuleb.

Mäletate veel seda hirmsat päeva, kui tuli veeta tunde maksuametis? 2019. aasta alguses, kui uuel, astmelisel moel üksikisiku tulumaksu deklareerime, hingame ära kogu õhu maksuameti büroodes.

Kõige halvem on kibestunute lisandumine. Eesti pole ju süüdi, aastatagune maailmavaateline poliitiline pööre võibolla küll. Mõtteviis muutub. Riik, mis hakkab järjest rohkem kodanike ellu ja vabasse turgu sekkuma, (tasuta!) riigibussidega sõitma ja riigimaju ehitama, läheb üksiti nähtavalt paksemaks, bürokraatlikumaks ja kohmakamaks.