Põhja-Korea juht Kim Jong-un

FOTO: SCANPIX

Ameerika president Donald Trump on viinud keerulise olukorra Põhja-Korea ümber lausa sinnamaani, et piirkonnas paiknevad riigid soovivad peavalu vältimiseks ise probleemi asjus juhtohjad enda kätte võtta, kirjutab reisihuviline Erki Loigom.

Vaatamata Põhja-Korea näilisele tempo mahavõtmisele raketikatsetustes, on arengud Ida-Aasias ja Korea poolsaarel endiselt äärmiselt hektilised. Siinsed read on kirjutatud vahetult enne Donald Trumpi suure Aasia-turnee algust, kuid regiooni riikide omavahelistes suhetes toimunud arengud võimaldavad juba enne ajaloolisteks nimetatud kohtumisi ühtteist arvata.

Pole ju saladus, et Trumpi poliitika kannab lipukirja «America first!» («Ameerika ennekõike!»). Ning sellest on ta tõepoolest ka lähtunud. Valge Maja võimalikku strateegiat ja suhtumist Põhja-Korea ohjeldamiseks kirjeldab õõvastaval moel senaator Lindsey Graham (ka vabariiklane nagu Ühendriikide riigipeagi), kelle sõnul olevat Trump suletud uste taga öelnud: «Kui seal tuleb sõda, siis tuleb see seal. Kui surevad tuhanded, siis surevad nad seal, mitte aga siin.»

Ameerika presidendi ringreisi üks peamistest teemadest peakski puudutama Põhja-Koreaga seonduvat. Samas on arenguid, mis sunnivad tõdema, et – Trump on piirkonna riikidele paras peavalu ning seetõttu on asutud rahustama omavahel kiiva kiskunud suhteid.

Lõuna-Korea eksistentsiaalsed kahtlused

Lõuna-Korea president Moon Jae-in ja ühiskond on omalaadses kahvlis.

70 aastat riigi julgeolekut garanteerinud peamine liitlane, see tähendab Ameerika, ei hooli lõunakorealaste turvalisusest enam senisel määral.

President Moon Jae-in on sunnitud kasutama küll Valge Maja sõnavara Põhja-Korea suunal, kuid igapäevaselt otsib ta rahumeelsemaid lahendusi pingete lõdvendamisel.

Vaatlejatele on jäänud silma ka tõsiasi, et Trump viibib Lõuna-Koreas vaid ühe päeva, samas kui mujal on ta kaks-kolm päeva.

Ameerika president Donald Trump riiklikul kalmistul Soulis

FOTO: Scanpix

Lõuna-Koreas tehtud uuringute kohaselt on vastumeelsus Ühendriikide tegevuse ja meetodite suhtes 2014. aasta 18 protsendilt tõusnud tänavu 75 protsendini! Kui Ameerika sõjaväebaaside vastu oli veel kaks aastat tagasi vaevu viiendik rahvastikust, siis nüüd leiab jänkide kohalviibimise mõttetu olevat juba kolmandik. Mõte, et sõjaseisukorras võtavad korealased üle operatiivjuhtimise, kogub aina enam toetust nii rahva kui ka võimude seas.

Soulis toimuvad enne Trumpi visiiti meeleavaldused, kus küsitakse aina valjemini: kas meil on vaja sellist liitlast, kes mängib niiviisi meie julgeolekuga?

Novembri esimestel päevadel külastas Lõuna-Koread ja demilitariseeritud tsooni NATO peasekretär Jens Stoltenberg ning just Põhja-Atlandi alliansi rolli kasvus näevad Souli strateegid munade asetamist erinevatesse korvidesse.

Suhetes Pekingi ja Souli vahel on toimunud oluline pingeleevendus. Ameerika raketipüüdursüsteemi THAAD edasine püstitamine on peatatud ja Lõuna-Korea välisminister Kang Kyung-hwa on andnud mõista Lõuna-Korea enda sarnase süsteemi arendusplaanidest. See samm on omakorda rahustanud Pekingit, kelle jaoks kujutas julgeolekuriski THAADi võimekus tuvastada ka enamiku Hiina territooriumil asetsevatest raketisüsteemidest.

Raketipüüdursüsteem THAAD

FOTO: Scanpix

Peking on lõpetamas ka piiranguid Lõuna-Korea ärihiidude tegevusele, impordile Lõuna-Koreast ega keela hiinlastel taas miljonite kaupa Lõuna-Koreas reisimas käia. Samal ajal räägib Ameerika president vabakaubanduslepingu lõpetamisest Lõuna-Koreaga.

Peking võib haarata ohjad

On ajalooline muster, et Hiina president asub pärast teise ametiaja pikendamist Hiina Kommunistliku Partei kongressil taas agressiivsemalt välispoliitilist põldu kündma. Arengud selles asjus on veel olematud, kuid suhete parandamine mõlema Koreaga peaks olema korralik näpuviibutus Washingtoni linalakale – me saame siinkandis oma asjadega ise hakkama.

Kuigi just Põhja-Korea diktaator Kim Jong-un oli esimene, kes katkestas aastatepikkuse vaikimise õnnitlustelegrammide saatmise pikas Hiinaga ühises ajaloos ning pidas suure naaberriigi juhti Xi Jinpingi meeles, on veelgi olulisem viimase vastus sõnumi saatjale.

Põhja-Korea juht Kim Jong-un kirjutamas

FOTO: KNS/AFP

Kui diplomaatilise keele ja kommete olulisus poliitikas on oluline, siis nende kahe ideoloogilise liitlase (kuigi see on iganenud väljend) omavaheline sõnumivahetus kannab erilist rolli. Hiina, kelle huvides on Põhja-Korea püsimine ja kes on kaasa tulnud oluliste survevahenditega Kim Jong-uni ohjeldamiseks, otsib võimalusi strateegilist suhet säilitada.

Sanktsioonid, mida Hiina rakendab, kahjustavad suurel määral Hiinat ennast. Alternatiiviks on kaubandussõda Ameerika Ühendriikidega, mis ei sobi samuti Pekingi arenguplaanidesse. Seetõttu on Xi Jinpingi tervitus Kim Jong-unile oluline märk, mis saab ilmselt kinnitust järgmisel Pyongyangis toimuval paraadil.

Kui seni on massiivsetel propagandaüritustel viibinud vaid Hiina viies mees, siis nüüd on oodata ilmselt kõrgemat taset. Ühtlasi võib Pekingi käitumises oodata suuremat läbikäimist paariarežiimiga, et kinnistada peremeherolli, mis kippus kaduma Ameerika Ühendriikide ähvarduste ja agressiivsuse taha.

Hiina tegelikku pühendumist sanktsioonidesse saame hinnata ehk aasta pärast. Kindel on see, et Põhja-Korea teeb meeletuid ponnistusi, leidmaks välisvaluutat režiimi toimimiseks, ja võtted lähevad aina räpasemaks.

Hiina 100-jüaanine

FOTO: Scanpix

Näiteks relvade müük Lähis-Idasse on juba leidnud faktilise tõestuse Egiptuses ja Süürias. Sanktsioonide alla langenud Põhja-Korea ravimitööstuse palutud erandit ÜRO neile ei tee – ravimite tootmisega koos on tööstused korduvalt jäänud vahele narkootikumide valmistamisega.

Jaapani punane joon läheb aina jämedamaks

Trumpile on alles jäänud veel Jaapan, kes kannatlikult proovib sammu pidada tema «sõnaosavusega».

Kuid sarnaselt Hiinale ja Lõuna-Koreale on Jaapan andnud mõista enda rolli kasvust, et haarata Põhja-Korea probleemiga tegelemine oma kätesse.

Samas soovitaksin Jaapanil lisaks sümboolsetele sanktsioonidele muuta oma haridusseadustikus ära punkt, mis sunnib kinni maksma kõikide erakoolide elukorraldust. Selle iganenud seadusega maksab Jaapani maksumaksja tänaseni kinni tegevuse Jaapanis asuvates Põhja-Korea koolides, kus õppetöö toimub endiselt kahe vanema Kimi pildi all. Jaapanis on arvestatav hulk Põhja-Koreaga seotud korealasi ja nende kogukond on endiselt toimiv.

Jaapani pealinnas Tokyos asuva Põhja-Korea sidemetega erakooli klassiruum

FOTO: Scanpix

Pingetele lisab hoogu juurde ka teadmine Ameerika Ühendriikide võimekuse kasvatamisest regioonis. Seda nii vee peal kui ka maismaabaasides. Praegu tuleb seda võtta kindlasti kui heidutuse tugevdamist, sest sõjaline lahendus on vaatamata Trumpi «strateegilise kannatuse katkemisele» endiselt üliväike.

Inimõiguste olukord Põhja-Koreas püsib muutumatuna

Ameerika Ühendriike tuleb siiski kiita, nimelt inimõigusalaste rikkumiste tõttu määratud sanktsioonide kehtestamise eest.

See on ajaloos juba teine kord, kui Washington (aga muide ka Soul) määrab kindlatele isikutele liikumis- ja finantspiirangud seoses inimsusevastaste kuritegudega.

2001. aastal loodud ja põhjakorealaste inimõigustega tegelev Human Rights in North Korea värskele aruandele tuginedes tuvastati põgenike tunnistuste järgi kümned vangilaagrite käitamisega seotud ametnikud ja julgeolekutöötajad.

Satelliidifotod ei jäta kahtlusteks ruumi – Põhja-Korea laiendab olemasolevate jõhkrate sunnitöölaagrite territooriume. Rajatakse uusi eluplokke, uuendatakse piirderajatisi ja muid infrastruktuure. Neis eelmise sajandi keskpaiga sadistlikumatel meetoditel toimivates asutustes viibib endiselt orienteeruvalt 100 000 – 120 000 asukat.

Põhja-Korea karistusseadustiku täiendused määratlevad nüüdsest ka riigivastaste tegevuste eest eluaegse vangistuse või surmanuhtluse. Sellise karistusmäära teenib ära ka agitatsiooni ja propaganda edastamise eest. Oluliselt on karmistatud võõrriigi meedia tarbimise eest määratud karistusi. Majanduskuritegude eest on karistusi seevastu leevendatud.