Kitarrikeeled ja stringid

FOTO: Kollaaž / Internet

Kui oluline roll on võõrkeeles suheldes hääldusel, kirjutab ansambli Curly Strings näitel arvamusportaali kolumnist Ülle Leis.

«Mina ütlesin, et paneme Curly Strings, aga eestlased hääldavad kogu aeg Girly Strings,» rääkis Jalmar Vabarna ühes intervjuus ansambli nimest.

Meil on palju põhjusi olla tänulikud Curly Stringsile – muuhulgas näiteks nende panuse eest suvisel laulu- ja tantsupeol ning ka selle eest, et nad andsid dirigent Tõnu Kaljustele ainest möödunudaastase uusaastakontserdi unustamatuks lõpunumbriks.

Curly Strings on aga ka tänuväärne inspiratsiooniallikas tõlkes leitud Eestist kirjutamiseks. Kas ja milline vahe on Curly Stringsi ja Girly Stringsi hääldusel ning on sel üldse mingit tähtsust?

Curly («lokkis», «krussis») algab häälikuga k, kuid see pole mitte eesti keele k, vaid ingliskeelne, õhupahvakuga k. Eesti k võib kosta g-na inglise keeles ja ka teistes keeltes (näiteks prantsuse, saksa, itaalia), kus on suur vahe nii-öelda pauguga hääldatavate [k, p, t] ning nende tagasihoidlikumate (kuid eesti omadest helisemate) sugulaste [g, b, d] vahel. Neis keeltes on nende häälikute selge eristamine äärmiselt oluline, sest sellest sõltub tähendus. Kui õhupahvak ära jätta, siis saab curly'st girly – roosa, sillerdav, ninnunännu maailm, millest saab kõige parema ettekujutuse, kui guugeldada girly pildis (images).

Selliseid paare nagu curly ja girly on inglise keeles loendamatul hulgal. Kui koor laulab Praise the Lord («Kiitke Issandat») ning alustab eestipärase, õhupahvakuta p-ga, siis laulavad nad tegelikult hautamisest (braise).

Eestlaste inglise keeles ei kao curly ja girly vahe ei lohakuse ega saamatuse tõttu. Eesti keeles taolist kontrasti [k, p, t] ja [g, b, d] vahel pole ning see pole «eluküsimus». Emakeele filtri tõttu ei pruugi me kuulda inglise keele häälikute vahelisi erinevusi ning seepärast on meil raske ka neid matkida; ise me seda ei märka.

Inglise kõrvadel ja suudel on samal põhjusel raske vahet teha u («Neil on tuli») ja ü («Neil on tüli») vahel. Eestlaste, sakslaste ja prantslaste jaoks on häälikud u ja ü aga imelihtsad ja iseenesestmõistetavad. Kui inglased soovivad rääkida loomulikuna mõjuvat eesti keelt, peavad nad paljude muude asjade kõrval tegema vastupidise sammu kui eestlased – vaigistama oma pahvatava  [k, p, t]. Just sellistest pisiasjadest vormus lõpuks Peter Brathwaite'i meisterlik vägitükk uusaastakontserdil – eestikeelne laul, kus iga sõna oli arusaadav. 

Kui me eksime hääldusega, levivad tagajärjed sageli vigasest sõnast edasi, naaberteksti. Teise inimese juttu kuulates analüüsime sõnadevahelisi seoseid ja võtame sealjuures sageli abiks loogika. Sõna curly järel võib strings tõesti tähendada pillikeeli, girly järel aga pigem mitte. Ka tähendus «nöörid» ei tundu eriti loogiline. Nii võivadki sõelale jääda stringid. Hääldusviga võib peibutava virvatulena suunata pahaaimatu kuulaja õigelt rajalt ehk tegelikust tähendusest kõrvale, kaugele sohu.

Võõrkeeles suheldes peaksime niisiis hoolitsema selle eest, et meie sõnum häälduse tõttu mõistmatuks või raskestimõistetavaks ei muutuks.

Esiteks tasuks pidada meeles, kui oluline roll on suulises suhtluses hääldusel.

Teiseks peaksime teadvustama, et meie jaoks näiliselt tähtsusetud hääldusnüansid või -erinevused võivad teises keeles olla ülimalt olulised.

Võõrkeeles rääkides kipume kasutama oma emakeele häälikuid ja tunneme end seejuures väga mugavalt. Arvame, et kui täht on sama, siis seda ka hääldatakse samamoodi.

Eesti ja inglise keeles on sama sõna – king, kuid seda hääldatakse väga erinevalt (ja sugugi mitte vaid k poolest) nagu näha siin videos. Mõelge, kas teie suus muutub midagi, kui ütlete eesti keeles king ja seejärel inglise keeles king. Kui kõik on sama, siis kõlab ingliskeelne king tõenäoliselt eesti kingana. Suur vahe on ka näiteks inglise ja eesti v ja s-i vahel ning eesti ja soome l-i, s-i ja d vahel.

Kolmandaks vajab häälduse lihvimine füüsilist tööd. Õhupahvakut saab tekitada lihtsalt nagu näha selles videos – tuleb k ja p järele lisada h – «kHööli» (curly) ja «pHreiz» (praise), ning t järele s – «tsip» (tip). Kui trikk on selge, tuleb edaspidi lihtsalt [k, p, t] rõhutamist meeles pidada. Kui peate ingliskeelset kõnet ja kasutate teksti, siis võite näiteks tekstis värvilisega märkida sõnad, mis algavad häälikuga p, t, k/c

Ja lõpuks saaks oma võluväega appi tulla ka Curly Strings  – näiteks küsides kontserdil publikult, mis ansambli kontserdile nad tulid. Paar-kolm küsimuste-vastuste vooru võiks anda hindamatu panuse eestlaste inglise keele häälduse parandamisse. Laulude tekste teame peast, asi siis see bändi õige nimi ära õppida. Niisiis ... kH, kH, kHööli Strings.


Ülle Leis on ühe suurema ja mitmekesisema kogemustepagasiga vabakutseline konverentsitõlk Eestis ja staažikas suulise tõlke õppejõud. Ta teeb võõrkeelse suhtluse ja  tõlkimise koolitusi ning käib ka samadel teemadel erinevates organisatsioonides ja üritustel esinemas. Ta on käsiraamatu «Võõrkeelne suhtlus Euroopa Liidus» autor ja viipekeeletõlgi erialaõpiku kaasautor. 2017. aasta Selge sõnumi auhinna võistlusel märgiti tema arvamusartiklid Postimehes ära tarbeteksti kategoorias.