Miks me nii tigedad ja vihased oleme ehk „Euer Hass ist unser Stolz“?[6] Vastust pakub Alexis De Tocqueville oma 1835. aastal ilmunud teoses „Demokraatiast Ameerikas“. Tocqueville hoiatas, et liiga palju inimesi elab kujuteldava võrdsuse maailmas. Mõeldes ekslikult, et pilvitu tuleviku uksed on pärani valla igaühe ükskõik millistele püüdlustele, avastatakse ühtäkki, et ollakse igast küljest ümber piiratud rivaalidest, kes samuti sarnaste ambitsioonide nimel edasi pürgivad. Tocqueville’i sõnadel: „Viha, mida inimesed privileegide vastu tunnevad, kasvab proportsioonis eesõiguste (arvu) kahanemisega ja mida väheolulisemaks need (sisult) jäävad. /--/ Kui kõik tingimused on ebavõrdsed, siis pole ükski ebavõrdsus nii suur, et riivaks silma, kuna ka kõige väiksem erisus näib talumatuna keset üldist ühetaolisust; mida täiuslikum ühetaolisus on, seda väljakannatamatuks sarnase erinevuse nägemine muutub.“
Saksa sotsioloog ja filosoof Max Scheler arendas siit edasi vimma- (ressentiment) teooria, mis tema järgi on võrdsuse printsiibile rajatud ühiskondade ühisnimetajaks. Vimma kõige tugevamaks allikaks nimetab ta „eksistentsiaalset kadedust“. Tegemist on tundega, nagu keegi sosistaks sulle kogu aeg: „Ma võin andestada kõik, kuid mitte seda, et sa oled, kes sa oled, et mina ei ole, kes sa oled – et tõepoolest mina pole sina.“[7] Lisaks ei piisa ainuüksi sellest, et ise õnnestuda, teised peavad ebaõnnestuma.
Ja siin ongi peidus suur vastuolu, sest ühelt poolt tõstetakse (vähemasti sõnades) kilbile võrdsus, teisalt aga sisendatakse meile, et igaühest võib saada Number Üks, st kõige rikkam, kõige kuulsam, kõige mõjukam, kõige tuntum. Uueks deviisiks on: mina olen kõige erilisem! Vabanemine vanadest privileegidest avab meie ees näiliselt piiritute võimaluste uksed. Tegelikult uimastame end illusioonidega. Tõehetk saabub siis, kui ehmatusega kogetakse, et igaühest ei saagi Miss Universumit, astronauti, filmitähte või maailma kõige kiiremat inimest. Omavahel konkureerides jõuame vältimatult erinevate tulemusteni, sest inimvõimed on paraku erinevad. Juba Tocqueville märkis, et intellektide ebavõrdsust pole võimalik ületada, ükskõik kui kõvasti me ka ei ponnistaks.[8] Selmet omavahel permanentselt võistelda ja tabamatut võrdsust taga ajada, laskem inimestel oma potentsiaali realiseerida valdkondades, milles nad tegelikult kõige paremad või osavamad on.