Margus Laidre: kaks minutit vihkamist

Margus Laidre Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

„Vihkamine oli alanud. Nagu tavaliselt ilmus ekraanile Emmanuel Goldsteini, rahvavaenlase nägu. Siit-sealt vaatajate hulgast kostis sisinat. /--/ Vihkamine polnud kestnud veel kolmekümmend sekunditki, kui juba pool saalis olijaist tõi kuuldavale tahtmatuid raevuröögatusi. /--/

Teisel minutil paisus vihkamine raevuks. Inimesed kargasid kohalt püsti ja karjusid täiest kõrist, püüdes lämmatada ekraanilt tulevat hulluksajavat määgivat häält. /--/ Ühel hetkel märkas Winston, et ta karjub koos teistega ja taob metsikult kontsa vastu toolipulka. Kahe vihkamise minuti juures polnud kohutav mitte see, et inimene oli kohustatud mingit osa mängima, vaid vastupidi see, et tal oli võimatu hoiduda kaasa minemast. Kolmekümne sekundi jooksul kadus igasugune teesklemisvajadus. Võigas hirmu- ja kättemaksuekstaas, soov tappa, piinata ja nägusid sepahaamriga lömastada näis läbivat inimsumma nagu elektrivool, muutes inimese vastu tema tahtmist grimassitavaks ja röökivaks nõdrameelseks. Kusjuures viha, mida inimesed tundsid, oli abstraktne, eesmärgita tunne, mida võis ühelt objektilt teisele suunata nagu leeklambi leeki.“[1]

Nõnda kirjeldab George Orwell oma tuntud romaanis igapäevast rituaali, mille käigus inimesed kahe minuti kestel väljendavad viha partei vaenlaste vastu, isegi kui need eksisteerisid üksnes väljamõeldistena. „Kahe minuti vihkamise“ kujund ei pärine tegelikult Orwellilt. Mõistet kasutati juba esimese ilmasõja ajal, mil britid ironiseerisid Saksamaa üle, kirjeldades köögilaua ümber istuvat preisi perekonda, kes harrastab „hommikuvihkamist“ Inglismaa vastu. Samuti tunti „vihkamise“ nime all lühikesi (mõneminutilisi) igapäevaseid suurtükiduelle, mille eesmärk oli vaenlase rutiinide häirimine.

Kui Orwelli raamatus toimub tegevus kauges tulevikus, 1984. aastal, mis nüüd omakorda on saanud kaugeks minevikuks, siis inimeste tundeilm on ühtviisi „mürki“ täis nii siis kui nüüd. Eestikeelse sõna „viha" etümoloogiliseks aluseks on algindoiraani viša-, vanaindia viṣám, uuspärsia vīša- ja liivi vijā, mis kõik tähendavadki „mürki“.

Ükskõik kuhu pilku ka ei heidaks, on keegi millegipärast väga vihane. Niipea kui sotsiaalmeedia portaalid avanevad, kerkib sealt kohe vastu vihaste häälte ja virtuaalsete rusikate meri. Sotsiaalmeedia sagedased raevutormid on saanud lahutamatuks osaks tänasest argielust. Seejuures on hämmastav, millise kergusega vihalaine inimesi endaga ühes kannab, ilma et sealjuures üldse võetaks vaevaks süüvida konkreetse pahameele tausta. Enam pole küsimus John Osborne’i näidendist „Vaata raevus tagasi“ tõukunud üksikutest vihastest noortest meestest, vaid nüüd näib, nagu oleksid korraga tigedad kõik. Mingi seletamatu viha ja kurjus mürgitab inimeste meeli ning on laotamas end üle ilma.

Laialt leviv agressiivsus evib kontrolli alt väljudes omakorda potentsiaali teiseneda kollektiivseks hulluseks. Et siis hiljem need, kel ehk õnnestub see üle elada, saaksid öelda „ei iialgi enam“ nagu palju kordi varemgi, enne kui kõik mõne aja möödudes taas otsast peale algab. Vihkamisest on viimasel ajal palju räägitud ja kirjutatud. Enamik seniseid arutelusid on aga viha nõiaringi üksnes põlistanud, argumenteerides ühe või teise osapoole kasuks ja jättes unarusse probleemi sügavamad juured.

Tundub, et oleme minetamas omavahelise rahumeelse mittenõustumise oskust sellega kaasneva vihapursketa. Tervelt 51 protsenti Ameerika üliõpilastest peab aktsepteeritavaks lektori mahakarjumist, kellega nad nõus pole, teda eelnevalt ära kuulamatagi, ja 20 protsenti tudengitest loeb õigeks vajadusel vägivalla kasutamist, et takistada kõnelejal üldse rääkimast.[2] Suve lõpus ründasid end „antifašistideks“ (antifa) tituleerivad vasakäärmuslased Berkley’s Californias rahumeelseid demonstrante, kes avaldasid meelt loosungi all „Ei marksismile Ameerikas“. Seejuures polnud meeleavalduse taga sugugi parempoolsed, vaid vasakliberaal Amber Cummings, kes määratleb end kui „transseksuaalne naine, kes embab mitmekülgsust“. Vasakradikaalid peksid demonstrante kaigaste ja kilpidega, millele oli tahtmatu irooniana kirjutatud „Ei vihkamisele“.[3] Suvisel G20 tippkohtumisel Hamburgis võtsid märatsevad ja vandaalitsevad vasakradikaalid enda kontrolli alla Schanzeni linnaosa, kus Saksa seadused ei kehtinud tervelt kaheksa tunni vältel.

Vasakradikaalide (domineerivalt kommunistide, sotsialistide ja anarhistide) poolehoidjate jaoks pole „fašistid“ üksnes neonatsid, vaid absoluutselt kõik, kes ei võta omaks nende totalitaarset maailmavaadet. Viimastele kuulub ka kindel arusaam, et füüsiline vägivald on niihästi eetiliselt õigustatud kui ka strateegiliselt efektiivne. Niihästi Hamburgi kui ka teiste sarnaste intsidentide puhul üritavad võimulolijad toimunu tähtsust pisendada argumendiga, et tegu on kõigest marginaalsete grupeeringutega, kellelt pole suuremat ohtu karta. Iseäranis kasutatakse sellist retoorikat vasakäärmuslaste puhul, kuna paremradikaalide osas tõstetakse vähemasti sõnades ohulipp hõlpsamini. Mis teeb vasakradikaalid paremäärmuslastest ohutumaks, jääb mulle seejuures mõistmatuks.

Tegemist on äärmiselt ohtliku enesepettusega. Itaalia politoloogi ja sotsioloogi Gaetano Mosca sõnadel on inimestel väga raske omaks võtta tõdemust, et vähemused valitsevad enamuse üle ja mitte vastupidi, nagu võiks arvata: „Üheleainsale impulsile alluva vähemuse domineerimine organiseerimatu enamuse üle on vältimatu. Iga vähemuse jõud on vastupandamatu enamuse moodustava üksikindiviidide jaoks, kes seisavad eraldatult organiseeritud vähemuse ühtsuse ees. Sada inimest, kes tegutsevad kooskõlas ja ühise arusaama nimel, triumfeerivad tuhande inimese üle, kel puudub üksmeel ning kellega saab seetõttu tegeleda üks-ühe kaupa“.[4] Ajalugu on korduvalt näidanud, kuidas algselt väikesed ja perifeersed, kuid olemuselt agressiivsed arvamusrühmad võivad formeeruda vähemuse diktatuuriks, mis keerutab üles perfektse tormi, kiskudes juurtega välja vanu tõekspidamisi. Teisisõnu suudab sõjaka ideoloogiaga väike grupp võita endale suure mõju avalikus arvamuses ja hirmutada ära ning tõrjuda tagaplaanile mõõdukamate seisukohtadega laiemad rühmitused.

Vihkamine on saatnud inimkonda läbi ajaloo. Õhtumaise kultuuriruumi ühe peamise kirjandusteose esimeseks sõnaks kreekakeelses originaalis on „viha“. Eesti keeles kõlab „Iliase“ esimene värsirida nõnda: „Laula nüüd, oh Jumalanna, Peleides Achilleuse vimmast“. Achilleuse viha ongi Euroopa tsivilisatsiooni esimese eepose keskseks teemaks. Seneca kirjutab oma teoses „De Ira“ („Vihast“), et tegemist on ainsa kirega, mis võib korraga haarata tervet rahvast: „Kogu rahvas pole kunagi põlenud armastusest naise vastu, terve riik pole kunagi pannud kogu oma lootust rahale või kasule; selline ambitsioon haarab indiviide üksikult; ainult raev hõlmab tervet kogukonda korraga“.

Kreeka ja rooma kirjanduses käsitletakse korduvalt teemat, kus jumalate või inimeste väärikuse vastu toime pandud ülekohtule järgneb viha ja kättemaks. Suursugune pole mees, kes saab harva vihaseks, vaid hoopis see, kelle viha on alati proportsioonis tehtud solvanguga. Aristotelese sõnadel on viha puudumine samasugune pahe nagu ka liialdatud raev väiksemate üleastumiste korral. Aristoteles defineerib viha kui valust kantud iha maksta kätte näiva solvangu eest. Küsimus pole selles, kas viha tundjal on olemuslikult õigus või ta eksib. Tegu on subjektiivse emotsiooniga, kus keegi arvab, et teda on haavatud, ja vastab sellele viisil, millega loodab solvajale omakorda haiget teha.[5] Enamik antiikfilosoofidest olid seisukohal, et vihast pole võimalik täielikult vabaneda, kuna see on inimloomuse lahutamatu ja isegi vajalik osa, kui nt tuleb võitlusse astuda. Teisalt õpetab „Ilias“ meile, et viha ja raev võivad saada poliitiliselt ohtlikuks ja seetõttu tuleb neid üritada kontrolli all hoida. Üksnes Seneca pidas viha suureks paheks, kuna seda polnud võimalik juhtida.

Miks me nii tigedad ja vihased oleme ehk „Euer Hass ist unser Stolz“?[6] Vastust pakub Alexis De Tocqueville oma 1835. aastal ilmunud teoses „Demokraatiast Ameerikas“. Tocqueville hoiatas, et liiga palju inimesi elab kujuteldava võrdsuse maailmas. Mõeldes ekslikult, et pilvitu tuleviku uksed on pärani valla igaühe ükskõik millistele püüdlustele, avastatakse ühtäkki, et ollakse igast küljest ümber piiratud rivaalidest, kes samuti sarnaste ambitsioonide nimel edasi pürgivad. Tocqueville’i sõnadel: „Viha, mida inimesed privileegide vastu tunnevad, kasvab proportsioonis eesõiguste (arvu) kahanemisega ja mida väheolulisemaks need (sisult) jäävad. /--/ Kui kõik tingimused on ebavõrdsed, siis pole ükski ebavõrdsus nii suur, et riivaks silma, kuna ka kõige väiksem erisus näib talumatuna keset üldist ühetaolisust; mida täiuslikum ühetaolisus on, seda väljakannatamatuks sarnase erinevuse nägemine muutub.“

Saksa sotsioloog ja filosoof Max Scheler arendas siit edasi vimma- (ressentiment) teooria, mis tema järgi on võrdsuse printsiibile rajatud ühiskondade ühisnimetajaks. Vimma kõige tugevamaks allikaks nimetab ta „eksistentsiaalset kadedust“. Tegemist on tundega, nagu keegi sosistaks sulle kogu aeg: „Ma võin andestada kõik, kuid mitte seda, et sa oled, kes sa oled, et mina ei ole, kes sa oled – et tõepoolest mina pole sina.“[7] Lisaks ei piisa ainuüksi sellest, et ise õnnestuda, teised peavad ebaõnnestuma.

Ja siin ongi peidus suur vastuolu, sest ühelt poolt tõstetakse (vähemasti sõnades) kilbile võrdsus, teisalt aga sisendatakse meile, et igaühest võib saada Number Üks, st kõige rikkam, kõige kuulsam, kõige mõjukam, kõige tuntum. Uueks deviisiks on: mina olen kõige erilisem! Vabanemine vanadest privileegidest avab meie ees näiliselt piiritute võimaluste uksed. Tegelikult uimastame end illusioonidega. Tõehetk saabub siis, kui ehmatusega kogetakse, et igaühest ei saagi Miss Universumit, astronauti, filmitähte või maailma kõige kiiremat inimest. Omavahel konkureerides jõuame vältimatult erinevate tulemusteni, sest inimvõimed on paraku erinevad. Juba Tocqueville märkis, et intellektide ebavõrdsust pole võimalik ületada, ükskõik kui kõvasti me ka ei ponnistaks.[8] Selmet omavahel permanentselt võistelda ja tabamatut võrdsust taga ajada, laskem inimestel oma potentsiaali realiseerida valdkondades, milles nad tegelikult kõige paremad või osavamad on.

Yale’i ülikoolis publitseeriti kevadel uurimus, milles jõuti järeldusele, et inimesed eelistavad tegelikult elada ebavõrdsetes ühiskondades. Sel esmapilgul paljudele üllataval tulemusel on tegelikult lihtne selgitus. Olukordades, kus kõik inimesed peaksid olema formaalselt võrdsed, saavad paljud vihaseks ja on kibestunud, kui avastavad, et innukalt oma tööd tegevad inimesed ei saa selle eest väärilist tasu või kui „logardid“ makstakse üle. Siinkohal on mõttekoht neile, kes propageerivad kodanikupalka lihtsalt ühiskonnas osalemise elik siis mitte midagi tegemise eest. Küsimus ei ole niisiis niivõrd materiaalses heaolus ja rikkuses, vaid inimesi pahandab ennekõike ebaõiglus.[9] Ja seepärast eelistataksegi õiglast ebavõrdsust ebaõiglasele võrdsusele.

Suutmata oma eesmärke saavutada, tekibki vihaste ja pettunute armee, kes kõigile tõotatud võrdsuse ajastul on arvukas, ja asub süüdlast otsima. Sisuliselt kõigis õhtumaades võib märgata võimu autoriteedi langust. Inimesed on häiritud, et aastakümnete vältel pole poliitiline eliit suutnud pakkuda töötavaid lahendusi ühiskondi vaevavatele probleemidele, mis on viinud üldisele enesekindluse langusele.[10] Eurooplaste ja ameeriklaste kannatus valitseva klassi jõuetusega „mitte midagi olulist ära teha“ on katkemas. Brexit ja valimistulemused USAs, Prantsusmaal, Saksamaal, Austrias ning Tšehhis näitavad ilmekalt, millised meeleolud on ühiskonnas. Lihtsustades võiks öelda, et utoopilise võrdsuse lubamine eranditult kõigile koos eliidi kriisiga ja sellest johtuv üha suurema hulga inimeste pettumus ongi viinud järjekordse vihalaineni.

Kuidas edasi? Me ei ole praeguses punktis ajaloos esimest korda. Lausa kahel korral on pinged ühiskondades kasvanud sedavõrd suureks, et kontrollimatu vihaleek on süüdanud terve maailma. Klassikaline abinõu ühte kogukonda haaranud viha maandamiseks on sobivas kaalukategoorias sise- või välisvaenlase leidmine, kelle peal end välja elada (Orwell!). Inglased ja mõned teisedki rahvad lasevad auru välja jalgpalli vaadates ja enne või pärast mängu poolehoidjate vahel kaklusi korraldades. Stockholmi ülikoolis oli 1980. aastatel komme, et kord nädalas kokkulepitud kellaajal avasid tudengid oma ühiselamute aknad ja röökisid täiest kõrist mõne minuti vältel. Soomes avati aga Kanada ja USA eeskujul hiljuti raevuruum (Rage Cube). See on koht, kus igaüks saab oma viha ja agressiooni füüsiliselt välja elada mitmesuguseid esemeid purustades ja hävitades. Selga tuleb panna kaitseriietus, sh kiiver ja prillid, ning siis võib golfikepi, sõrgkangi, vasara jms abil kõrvaklappidest kostva raskemetallimuusika saatel asju purustama hakata. Organisaatorite sõnul on tegemist elamuste pakkumisega ja mitte teraapiaga ehk siis aur lastakse välja, kuid probleem jääb alles.

Ikka ja jälle jõuame seisundini, mida Urmas Alender on tabavalt kirjeldanud kui „kannatuse katkemine tuleb õhtul hilja, siis kui oled küllalt söönud päeva mürgist vilja“. Kas tegu on suletud ringiga või leidub ka vastumürki? Viha ei kao tõenäoliselt kuhugi, küll aga saab igaüks oma egoistlikku ja materialistlikku „mina“ ohjeldada. Leidkem asiste asjade alt uuesti üles hing, sest ajalike sihtide kõrval eksisteerivad alati neist ülemad igavikulised eesmärgid.

Artikkel väljendab autori enda mõtteid ega esinda ühegi ametliku institutsiooni seisukohti.

 

---

[1] G. Orwell. 1984. Loomingu Raamatukogu Nr 48–51. Tallinn 1990, 12–13.

[2] B. Stephens. The Dying Art of Disagreement. – The New York Times, September 24, 2017.

[3] M.A. Thiessen. Yes, antifa is the moral equivalent of neo-Nazis. – The Washington Post, August 30, 2017.

[4] G. Mosca. The Ruling Class. New York & London 1939, 53.

[5] Vt. lähemalt W. Harris. Restraining Rage: The Ideology of Anger Control in Classical Antiquity. Harvard 2002.

[6] Tekst „Teie viha on meie uhkus“ seisab Müncheni Bayerni jalgpalliklubi poolehoidjate särgil.

[7] P. Mishra. Age of Anger: A History of Present. 2017, 333.

[8] D.C. McAllister. Why Demanding Equality In All Things Makes Us Narcissists. – The Federalist, July 21, 2017.

[9] B. Lufkin. There’s a problem with the way we define inequality. – BBC Future, 7 July, 2017.

[10] A.A. Michta. The Crisis of Elite Authority in the West. – The American Interest 27 September, 2017.