Edasi 1990. aastal: oktoobriparaadil ka verd

Oktroobrirevolutsiooni aastapäevale pühendatud demonstratsioon Moskvas. Foto: Internet.

Lisaks sõjaväelastele tahtsid ka töötajad marssida. Ikkagi tähtsündmus ja harjumus ja vaba päev ja mine sa tea, võibolla samuti kohus ja käsk. Ent marss oli lühike, Vabaduse platsilt üle trammitee ja aitas küll. Loosungitel öeldi jaa liidulepingule, rahvaste sõprusele, kodakondsuse nullvariandile, võrdõiguslaste tegevusele. Selle kummalise demonstratsiooni lõppu sättis Lõssenko oma meeskonna. Nemadki töntsisid tuimas rivis üle trammitee. Plaksutati hõredalt.

Kolmveerand tunniga oli kõik läbi. Ja ei olnud ka. Avati liiklus. Null-üheksa kiirustas kohalt. Küllap liigselt, sest kohe oli auto sammujate küljes kinni, kuid alla kedagi ei aetud. Igal juhul riivas see hullupööra piduliste meeleolule.

Ladale, millel pealegi ilutses paar Eesti rahvussümboolikaga kleebist, tehti ruttu ring ümber. Peeglid kisti eest, tiivad löödi mõlki, kummid lõigati katki. Autojuhile makku-näkku, näkku-makku ja veri ninast välja. Oleks võinud hulleminigi minna. Juba nõuti auto põletamist, kuid sõjaväelased ruttasid appi. Nad lükkasid masina koos mehega kõrvalisemasse kohta. Loomulikult oli tigedate, uudishimulike ja tänitajate parv järel, aga õnneks enam ei vägivallatsetud. Peagi viisid miilitsad minema nii mehe kui sodi masina. Pidulised jäid juhtunut arutama. Kõlasid närvilised hõiked «provokatsija».

8.11.1990