Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ene Pajula: mammile meeldiks, kui vingumise energia kuluks ülesehitamisele

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ajakirjanik Ene Pajula | FOTO: Tairo Lutter

Mammi elufilosoofia on üldiselt lihtne: ela ise ja lase teistel elada. Nii et üldiselt ei pea ta teiste kallal õiendamist kohaseks. Aga kui miski mammi südame pahaks ajab, siis on see lõputu vingumine. Mammi on täiesti kindel, et kui kümme protsentigi vingumisele kulutatud energiast kasutataks millegi plussmärgilise loomisele, juba siis oleks maailm palju parem paik.

Mammi on teadagi eas, kus ta saab endale kodus olemist lubada. Nii ta siis teeb arvuti taga tööd, kusjuures raadio on kogu aeg Vikerraadio kohalt lahti, kus igal argipäeval kell 13.45 antakse sõna kuulajatele.

Tõsi, nii mõnedki head tuttavad on mammit vox popul'i jälgimise pärast masohhistiks pidanud, ja vahel ta panebki raadio hädalduste ajaks kinni, aga kuna kohe pärast seda algab «Reporteritund», mida mammi jälle huviga kuulab, siis alati ta seda ei tee. Ja mis siis kõrvu jääb?

Keegi daam, kelle nimi pole mammile meelde jäänud, tuleb järjekindlalt eetrisse, ja olgu teema milline tahes, tema kurdab sureva luige häälega selle üle, kui kahju tal on üksikutest puudega vanainimestest, kellest keegi ei hooli. Mammil on juba lugemine sassi läinud, kui mitu korda ta seda sõnumit kuulnud on, aga kas midagi on tänu sellele hädaldusele paremaks muutunud? Mammi meelest ei saa selliseid üksikuid puudega vanainimesi, kellest keegi ei hooli, olla üle Eesti kuigi palju, sest reeglina on omavalitsused nad arvele võtnud ja neid külastab regulaarselt sotsiaaltöötaja.

Vähemalt mammi omavalitsuses on asjad niimoodi seatud – sotsiaaltöötaja käib nende eest poes ja apteegis, aitab koristada ja kütta ning korraldada muidki eluks vajalikke toiminguid. Kui too raadios hädaldaja teab kedagi, kellest kohalik omavalitsus ei tea, siis miks pole ta sellest omavalitsusele teada andnud? Ja kasvõi ise talle seltsiks läinud, sest enamasti tunnevad üksikud vanainimesed kõige suuremat puudust just seltskonnast. Üldsõnaline vingumine raadios ei anna ju niigi palju informatsiooni, et suunata kaebus kuskile, kus seda lahendada osataks.

Neli pudelit viina

Ja siis on Vikerraadio vox popul'is muidugi klassika – Tanel Tallinnast. Mammi soovitab Vikerraadiole soojalt temast omaette saade teha, sest teda huvitaks tõsiselt, kas Tanel Tallinnast tööl ei peagi käima? Kuidas muidu on võimalik, et hääle (inisev, nagu ühel tuntud klassikul) ja nime (Tanel läks moodi pärast 1966. aastal linastunud mängufilmi «Tütarlaps mustas») järgi parimates aastates, siia-sinna 50-aastane meesterahvas saab endale lubada igal südapäeval raadiot kuulata ja hädaldamiseks helistada?

Kuidas kõik siin Eestis on nii halvasti-halvasti. Viimati parastas ta selle üle, et näe, läkski meie e-riik sinna, kus pipar kasvab! Ja kas ta ei öelnud kohe, et just nii katastroofiliselt see paljukiidetud e-riik lõpetabki.

Mammi ei avasta mingit Ameerikat, kui ütleb, et igasuguse tehnikaga on juba kord nii, et see võib alt vedada. Laevad upuvad, lennukid kukuvad alla ja iga päev juhtub autoavariisid. Miks küll pole kõik need sõiduriistad siis tänaseks lihtsalt ära keelatud kui ilmselgelt eluohtlikud? Mida siis teha? Minna hobutranspordi juurde tagasi? Aga seegi on ohtlik, kui mõelda, et näiteks Nobeli laureaat Pierre Curie sai hukka kokkupõrkes hobusega.

Kas Tanel Tallinnast soovitab edaspidi kulgeda ainult jalgsi? Kas siis ei ole ohtu komistada, kukkuda ja luid murda? Nii et oleme kodus teki all ja jalga välja ei tõsta? Elektri ja kütte lülitame välja, sest need võivad põhjustada tulekahju, vastassoolisega enam ei maga, sest kogemata võib rasedaks jääda, enam ei söö midagi, sest söömine on kahjulik, teeb paksuks… Mida kõike me veel ei tee, et meiega enne surma mitte midagi ei juhtuks?

Mammil kui vanal ja endisel on igaks elujuhtumiks pakkuda mõni nõukogudeaegne valveanekdoot. Nagu sellegi kohta, kuidas kõrvaldada ohte.

On sügis ja polkovnik kutsub oma väeosa ohvitserid kokku. «Laupäeval on põdrajaht,» teatab ta. «Väljasõit on hommikul kell kuus, iga mees võtab kaasa püssi, koera ja pudeli viina.» Ruumis on natuke aega vaikne, siis kostab viimasest reast: «Aga sügis ju. Niiske ja külm. Äkki ikka võiks kaks pudelit võtta?» – «Aga kas te ei mäleta, mis juhtus siis, kui meil oli kaks pudelit viina mehe kohta,» käratab polkovnik. «Leitnandi koer lasti maha!»

Aga rahuneb siis ja ütleb: «Olgu! Põdrajaht  toimub, väljasõit on laupäeva hommikul kell kuus. Iga mees võtab kaks pudelit viina ja püssi, koerad jäetakse maha.» Jälle püsib ruumis hetkeks vaikus, aga siis kostab kuskilt kaeblikult: «Võib-olla oleks mõistlik võtta kolm pudelit?» – «Aga kas te ei mäleta, mis juhtus siis, kui meil oli kolm pudelit viina mehe kohta,» põrutab polkovnik. «Kapteni õlg lasti läbi!»

Hingab siis sügavalt sisse: «Olgu! Põdrajaht  toimub, väljasõit on laupäeva hommikul kell kuus. Iga mees võtab kolm pudelit viina, püssid ja koerad jäetakse maha!» Aga siis: «Kui püssid ja koerad niikuinii maha jäetakse, äkki siis kaaluks nelja pudelit viina?» – «Kas te ei mäleta, mis juhtus siis, kui meil oli neli pudelit viina mehe kohta,» kähvab polkovnik. «Major astus bussist maha ja murdis jalaluu!»

Mõtleb siis järele ja ütleb: «Olgu! Põdrajaht toimub, väljasõit on laupäeva hommikul kell kuus. Iga mees võtab neli pudelit viina ja mitte keegi bussist välja ei astu!»

Tagasi minevikku?

Nojah, mammi saaks isegi aru, kui vingujaks osutuks mõni 80+ inimene, kuigi mammi tutvusringkonnas on päris palju selles eas rõõmsameelseid ja hakkajaid, aga muidugi ka neid, kes ei suuda enam muutustega kaasas käia. Aga kui sa oled sündinud umbes 1970ndal, ja olnud arvutirevolutsiooni toimumise ajal kahekümnendates?

Ja mida Tanel Tallinnast siis soovitaks? Et läheme tagasi arvutieelsesse aega, arveldame ainult paberrahaga, hakkame jälle pangakontorites kommunaale maksma, ainult paberdokumente allkirjastama, ja otse loomulikult, valimas käime ainult valimisjaoskondades. See viimane pole muidugi ainult Taneli unistus, aga mammile tundub, et kui ikka võltsida tahetakse, siis seda ka tehakse, pole vahet, kas tegu on füüsilise või virtuaalse valimisjaoskonnaga.

Muidugi võib juhtuda, et lapselapselaps võtab oma 100-aastase vanavanaisa ID-kaardi ja valib tema eest, ja seda on keeruline ära hoida, aga samas ei suuda me ära hoida häälte ostmist kõige labasemal moel pudeli viina eest jaoskonna ukse taga. Ja kui tõsiselt saab võtta väidet, et kodus arvuti taga on inimesed mõjutatavamad kui jaoskonnas? Kas ikka on?

Mammi viis ise valimisjaoskonda oma 87-aastase ema, kes tahtis kindlasti valida, ja kellel oli ka oma lemmikkandidaat, aga ta ei suutnud kabiini seinalt õiget numbrit üles leida. Nii pidi mammi minema kõrvalkabiini (samasse muidugi ei lubatud) ja sealt talle numbrit hõikama. Oleks võinud hõigata suvalise numbri, ema poleks aru saanud. Ent mis põhimõtteline vahe on sellisel juhul jaoskonnas või kodus arvuti taga valimisel?

Võib-olla soovitaks Tanel Tallinnast kehtestada valimistel vanusepiiri? Näiteks seitsmekümnes eluaasta? Ka statistikaamet väldib oma küsitlustes 70+ inimesi. Või nõuda neilt valimisnimekirja võtmiseks arstitõendit? Muide, paljudes riikides hääletatakse kirja teel. Kuidas seal garanteeritakse, et hääletajat kõrvalt ei mõjutata?

Nojah, kui me ikka tahame, et mitte mingeid jamasid ei juhtuks, siis ainus võimalus on valimised üldse ära jätta. Huvitav, kas Tanel Tallinnast oskab midagi asemele pakkuda?

Tagasi üles