Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kristen Michal: isamaalisest jõust sai hoopis tubane töökoht Keskerakonna armust?

10
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Tallinna linnavolikogu esimehe valimine. | FOTO: Mihkel Maripuu

Eelmisel neljapäeval kogunes esmakordselt Tallinna volikogu. IRLi koostöö Keskerakonnaga nullis kergel südamel palju olulisema – ühise ja koostöövõimelise opositsiooni võimaluse Tallinnas

Tekkis taskuopositsioon, nagu idanaabri juures kombeks – nimeliselt opositsioon, kes on õigel kohal varjatult palgal. See on sama kasutu nagu pettust varjav kontrollija: koos tehakse, koos jagatakse. Lolliks jääb see, kelle usaldust valvatakse, pealinnas jõulisele opositsioonile lootnud linnakodanik.

Alustame faktidest. Opositsiooni Tallinnas saavad moodustada neli erakonda, Reformierakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE), Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) ning Isamaa ja Res Publica Liit (IRL). Vahekord koalitsiooniga on õhuke: 38 häält opositsioonis, 40 koalitsioonis. Savisaarel on enda hääl. Kui olla ühtne, siis tugev opositsioon suudab hoida koalitsiooni joonel, et valitsemine oleks kvaliteetsem ja vähem maksumaksja panust jääks kadunuks.

Opositsioon on selleks võimeline vaid nelja erakonna koostöös. Valimiste-eelselt kutsus selleks avalikult ja korduvalt üles IRLi ideoloog Urmas Reinsalu. Kutses endas oli ka laetud sõnum – valige meid, meie ei tee koostööd Tallinnas tänaste juhtidega. Sellega seati keerulisemasse olukorda oma Stenbocki koalitsioonipartner SDE. Sõnum töötas, IRL sai napilt üle künnise. Pärast valimisi ei saanud sotsidest Keskerakonna partnerit.

Ühine opositsioon kogunes kahel korral ning neli esindajat leppisid kokku, et avaistungil toetatakse volikogu esimehena sotside kandidaati, varasemat kohtunikku Helve Särgavat. Opositsiooni aseesimehe kohale lepiti kokku Reformierakonna kandidaadi toetamises. Kokkuleppest pidasid kinni kolm suuremat opositsioonierakonda. Väikseim seda ei mäletanud ning tasuks halva mälu eest sai hoopis Keskerakonnalt sooja käepigistuse.

Keskerakonnalt ametikoht

Salajastel hääletustel tuli opositsiooni ridadest Mihhail Kõlvartile volikogu esimehena üks lisahääl. Keskerakondlasele Toivo Tootsenile esimese aseesimehena juba rohkem hääli, vähemalt kolm, ehk rohkemgi. Misjärel sai Mart Luik IRList Keskerakonna häältega teise aseesimehe ametikoha.

Faktid kolme erakonna, ühise opositsiooni partnerite ja Tallinna valija altvedamisest on ilmsed. See ei ole küsimus IRList ja Reformierakonnast, sõnamurdlikkust kinnitasid avalikult nii Rainer Vakra kui ka Martin Helme. Hääled jäävad protokolli. IRL, kes täna käib Kõlvartilt saadud roosidest punetava näoga ringi, saab küllap isegi aru, et küsimus ei ole ju ametikohas, vaid Tallinna inimeste usalduse müümises neljaks aastaks.

Jutus, et Luigega mindi niisama proovima, on märgatav loogikaviga. Volikogu väikseim, viiekohaline fraktsioon ei saa ilma eelneva kokkuleppeta eeldada oma kandidaadi võitu. Küsimus, mis on arusaadavalt IRLi valijate ja liikmete huulil: kuidas selgitada isamaalise jõu kokkulepet töökoha eest Mihhail Kõvartiga? Miks oli vaja lõhkuda Reinsalu pakutud ühtset blokki Keskerakonna vastu?

Teelahe – kas Tallinnas lubatut pidada

Ehk mindi mängulustist lõksu? Küünilisemad küsivad, et mille üle siin lõpuks üllatuda, ajalugu näitab suunda. Riigis oli IRList just Res Publica tagatuba Keskerakonna valitsusse toomise arhitektiks, rääkides segast juttu meeletu seisaku murdmisest*.

Nii nagu riigis, paistab nüüd ka Tallinnas IRL Keskerakonnaga paadis olevat. Isamaalisest jõust sai hoopis tubane töökoht Keskerakonna armust? Sellisel juhul jääb IRLi taagaks Tallinnas ühisopositsiooni ja Keskerakonna koalitsiooni ligilähedase tasakaalu lõhkumine. Teised opositsioonierakonnad läbisid auga katsumuse vahetada lubadused töökohaks. Head ja paremat pakuti kõigile. Kõik pidasid antud sõna. Sirge selg on suurem väärtus kui enese müümine.

SDE Tallinna liider Rainer Vakra ütles, et see pole maailma lõpp. Martin Helme EKREst arvas, et tänu sellele saab valijale selgemaks IRLi tegelik pale. Nõustun mõlemaga leides, et selle suuna jätkumisel tulebki avalik lahing IRLi Res Publica tagatoa ja valijate vahel. See ei ole enam Reformierakonna, SDE ja EKRE ning IRLi omavaheline küsimus. See on küsimus, mitu IRLi valijat ootab prussakatõrjujate muutumist prussakateks. Kumb enne loobub, kas IRLi valija või Res Publica? Kuuldavasti on uue keha otsingud 2019. aastaks alanud.

Lähinädalatel on ees linnaosakogude valimised, seal on IRLi ees taas valik, kas olla opositsiooniga või Keskerakonna embuses. Kui peaks tulema tahtmine alustada algusest ja möönda, et läks pahasti, siis opositsioonis on meie uks alati lahti. Anname üksteisele võimaluse, jättes emotsiooni ja pettumuse altvedamisest kõrvale.

Tüliks olnud aseesimehe kohaga teeme saalomonlikult. Et oleks selge: kuna meie jaoks on põhimõtted kallimad kui ametikoht, siis oleme nõus toetama teiste opositsioonierakondade, SDE või EKRE kandidaati. Heidetagu liisku, kui teisiti ei saa. Samas, Keskerakonna toel saadust on vaja loobuda ka IRLil. See on test, kas Luigel oli vaja töökohta või IRLil on põhimõtted eespool. Võimalus on laual. Teie käik.

Selle loo kirjutamisel ei olnud veel teada üllatusuudist IRLI juhatuse liikme ja IRLi Tartu linnapeakandidaadi asumisest Keskerakondliku Tallinna linnavalitsuse teenistusse. Uudis ise ütleb palju. Selgitamiseks pakun ka head ideed - selles on süüdi Reformierakond.

*Mäletate veel, see oli see e-riik, mis toimis suurema paanikata? «Seisakus»  maksusüsteemi, mis ei nõudnud audiitorist sõpra ja ristsõnade lahendamise maakonnameistri taset?

Tagasi üles