Taavi Minnik: fooliummütsikesed otseks!

Fooliumist müts. Foto: Internet

Prantsuse revolutsiooni korraldasid massoonid, Vene oma aga juudid, ameerika rahamehed ja Saksa luure. Värviliste revolutsioonide ja araabia riikidest üle pühkinud kevade taga seisab tegelikult Ameerika, kes soovib võõraid ressursse omastada. Lääneriikide valimistulemustega manipuleerib Putin, keda tänapäeval kujutatakse meedias ja mujal omamoodi kriminaalse supermehena. Muuhulgas on tema karvased käed Brexiti, Kataloonia, migratsiooni jm läänemaailma kriiside taga. Hilja õhtul põleb Kremlis tuli, kaardi kohale kummardub Vladimir Vladimirovitš ise ja kamandab lampassidega kindraleid: Muhammed Viini, Ibrahim Hamburgi! Postimehe toimetuses podiseb vandenõu ERRi vastu. Riikideülene maailmavalitsus. Ja nii edasi.

Põhjus, miks meie ümber õilmitsevad rohked vandenõuteooriad, on tegelikult lihtne. Meid on lapsepõlvest peale üles kasvatatud ratsionaalsuse vaimus ja me ei suuda lihtsalt uskuda, et elus mängivad sedavõrd olulist rolli kokkusattumused, spontaansus ja juhused. Sageli asjad lihtsalt juhtuvad, ilma et nende taga oleks mingigi peidetud mõte. Maailm on oma olemuselt pigem kaootiline kui korrastatud, kuid ka selles kaoses üritame leida loogikat ja plaanipärasust.

Näiteks otsime tarka ja kavalat varjatud strateegilist mõtet praktiliselt iga poliitiku otsuse tagant. Ent kust inimesed üldse võtavad, et poliitikud peavad olema targad? Terav mõistus tuleb poliitikas kasuks, kuid pole kaugeltki kohustuslik. Selles veendumiseks piisab, kui heita pilk kas või Eesti poliitikutele.

Poliitikute tegutsemist ei suuna mitte niivõrd kavalad skeemid, plaanid ja manipulatsioonid, kuivõrd vajadus iga hinna eest poliitikuna ellu jääda. Otsuseid tuleb sageli langetada kiiresti ning pole aega läbi kaaluda kõiki objektiivseid asjaolusid ja fakte, ning ka eri analüütikakeskused ja rohked mõttekojad ühes oma ohtrate teaduritega ei aita. Üks kriisijuhtimise kuldreegleid on ju ka, et kiire otsus on kriisisituatsioonis parem kui õige otsus.

Erinevad vandenõuteooriad tekivad selle pinnalt, et inimesed ei suuda uskuda poliitika- ja ajaloosündmuste ning elu enda kaootilisust, vaid otsivad lihtsaid seletusi sageli keerulistele protsessidele. Vandenõuteooriaid sünnitab üldjuhul ebastabiilne mõistus ning mõned neist on tahumatud ja metsikud, teised aga intellektuaalselt hästi viimistletud ja igati tõesarnased.

Luurajad ja eriteenistuste töötajad ju lausa ongi elukutselised paranoikud ning erinevad konspiroloogiad nende töö osa. Seepärast on kombeks, et poliitikat luurajate hooleks ei jäeta, nagu sõjapidamist ei saa ainult kindralitele jätta, sest vastasel juhul võib tulemus olla katastroofiline. Kui nende inimeste viimane tööpäev jõuab kätte, on parem saata nad sooja käepigistusega pensionile ning tagada, et pensionipõlves oleks neil piisav sissetulek, et nad võiksid tegeleda näiteks vaid kala püüdmisega.