Art Johanson, Igor Kopõtin: kooseluseadusega venekeelset valijat ei püüa

Valimisjaoskond Lasnamäe Centrumis Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut analüütik Art Johanson ja ajaloolane Igor Kopõtin annavad värskele uuringule tuginedes ülevaate Eestis elavate venekeelse valijate poliitilistest eelistustest.

Möödunud kohalike omavalitsuste (KOV) valimised Tallinnas ja Ida-Virumaal lõppesid järjekordselt Keskerakonna võiduga. Pole saladus, et Keskerakond jäi jätkuvalt kõige populaarsemaks erakonnaks eestivenelaste seas.

Analüüsigem nüüd Ühiskonnauuringute Instituudi (ÜI) tellitud uuringutele toetudes venekeelse elanikkonna poliitilisi eelistusi, et anda vastus küsimusele, miks kohalik venekeelne inimene siiski toetab Keskerakonda.

Tuleb välja tuua, et paljud aspektid eesti- ja venekeelse valija puhul kattuvad, kuid siiski ei suuda enamik erakondi venekeelset valijat kõnetada. Keskerakonna toetus on venekeelse elanikkonna seas absoluutne, see tähendab kodanikest venekeelsete valijate seas kõigub 70–80 protsendi vahel. Lisaks osalevad KOV-valimistel mitte ainult kodanikud, vaid elamisloa alusel ka mittekodanikud, mis omakorda suurendab Keskerakonna toetust.

Vähene valimisaktiivsus

Üllatav on viimaste valimiste puhul see, et vähe on kritiseeritud olukorda, et meil oli väga madal valimisaktiivsus – see mõjutas Keskerakonna tulemust Tallinnas, kuid ka kõikide erakondade ja valimisliitude toetust Eestis tervikuna.

Samas näitab vähene valimisaktiivsus, et suurt osa elanikkonnast kohalik poliitika ei kõneta või nad on jäänud ükskõikseks võimul olevate esindajate suhtes.

Venekeelse elanikkonna valimisaktiivsust võis varasemalt mõjutada ka Savisaare fenomenaalne võime oma valijaid mobiliseerida, kuid seekord ei suudetud seda valimisliidu kaudu teha.

Teoreetiliselt võib madal valimisaktiivsus seada kahtluse alla valitsejate legitiimsuse ja seda eriti esindusdemokraatia tingimustes, kus puuduvad otsedemokraatlikud mehhanismid, millega saaks poliitikutele antud volitusi korrigeerida.

Üldiselt näeme, et kodanike pühendumus või usk demokraatiasse on selgelt madal ja praegune süsteem ei taga laiemat rahulolu. On arusaadav, et see diskussioon on võimulolijate jaoks ebameeldiv, sest see seab mitmeski osas kahtluse alla nende siiruse demokraatliku ühiskonna arendamiseks.

Välistatud ei ole, et võime näha lääne ühiskondade puhul ammu täheldatud suundumust, kus valimiste asemel eelistatakse oma arvamust näidata alternatiivsete poliitikas osalemise viiside abil – alates protestidest kuni «jalgadega hääletamiseni».

Kui Tallinnas osales hääletamises veidi üle poole valijatest, siis valdavalt muukeelsete inimestega asustatud Ida-Virumaal oli osalus kõige väiksem – üle Eesti vaid 47,3 protsenti.

Siiski suutis Keskerakond kindlustada paljudes linnades oma ainuvõim, seda ka Eesti suuruselt kolmandas linnas Narvas vaid 44,4-protsendise valimisaktiivsuse juures.

Nagu näha, ei suurendanud hääletanud valijate arvu ei mittekodanike ega alaealiste seaduslik kaasamine KOV-valimistesse. Võib oletada, et paljud venekeelsed valijad, kes pettusid Keskerakonna senises poliitikas, eelistasid sel moel avaldada protesti.

Keskerakonna mandaat – venekeelne elanikkond

Senised ÜI uuringud näitavad, et keskeltläbi 70–80 protsenti venekeelsest kodanikest toetab Keskerakonda ja see näitaja aastatega oluliselt ei muutunud.

Politoloog Tõnis Saarts on õigustatult juhtinud tähelepanu sellele, et Keskerakonna monopol vene valijaskonnas pole olnud pidev, vaid tekkis 2007. aasta pronksiöö tagajärjel. Sellest ajast alates kõnetab Keskerakond venekeelseid valijaid kui nende kaitsja niinimetatud pronksiöö koalitsiooni või koguni eestlaste eest.

Sellele on õli tulle lisanud ka paljuski poliittehnoloogiline Keskerakonna ja Reformierakonna vastandus, kus viimane on pidevalt hoiatanud eestikeelseid valijaid Tallinnas võimul oleva Keskerakonna eest.

Kas maailmavaade muudab eelistusi?

Vähemal määral on sarnast vastandumist ära kasutanud teisedki erakonnad. Kuigi mälestused pronksiööst ei ole venekeelsete valijate seas enam väga aktuaalsed, suutis Edgar Savisaare aegne Keskerakond tugevda oma positsiooni eestivenelaste seas nõnda, et see tundub siiani murdumatu.

Toome allpool välja ka hoiakud, mis on ÜI väärtushinnangute uuringutes esile tulnud ning keskendume eelkõige aktuaalsetele ning eestikeelset ja venekeelset eristavatele teemadele.

Esiteks tuleb mõista, et Keskerakond kõnetab venekeelset valijat kõige paremini, sest nad keskenduvad paljuski niinimetatud populistlikele teemadele sotsiaalvaldkonnas, näiteks tasuta küttepuud, kartulid või kas või sisulisemad sotsiaalküsimused, nagu tasuta ühistransport, kultuurikeskuste rajamine.

ÜI väärtushinnangute uuringus tuli avatud vastustest välja, et venekeelsed kodanikud pidasid 2017. aasta alguses suurimaks probleemiks tööpuudust (26 protsenti), Ida-Virumaa elanike seas oli see näitaja lausa 60 protsenti. Teisel kohal oli rahvussuhted ja keeleküsimus (17 protsenti) ja kolmandal madal elatustase (14 protsenti). Eestlaste puhul olid vastavad näitajad tööpuudus (12 protsenti), rahvussuhted ja keeleküsimused (üks protsent sic!), madal elatustase (17 protsenti).

Teiseks ei tasu alahinnata meedia mõju poliitikast arvamuse kujundamisel. Valdavalt tarbib Eestis venekeelne elanikkond emakeelset meediat ja seal domineerivad selgelt Venemaa telekanalid.

Arvestades poliitilist olukorda Venemaal, siis võib eeldada, et ka Eestis soovitakse võimul näha tugevat liidrit – mingil määral aitas sellele kaasa ka Edgar Savisaare domineerimine. Kodanikele esitati küsimus: «Missugune järgmistest riigivalitsemise viisidest sobiks Teie arvates Eestile? Tugev liider, kes ei pea arvestama parlamendi ja valimistega.»

Seal on näha selge eristus – eestlastest oli see soov 20 protsenti vastajatest, siis venelastel 37 protsenti, eestlastest pidas seda pigem või väga halvaks 72 protsenti, siis venelaste puhul oli vastav näitaja 51 protsenti. Siin võib omada tähtsust nii varasem ajalugu kui ka praegune olukord.

Kõikehõlmavaks autoriteediks on Vene kultuuriloos isake tsaar või teda asendanud Nõukogude Liidu juhid. Nii Mihhail Gorbatšov kui ka Boriss Jeltsin on jätnud negatiivse jälje minevikku, millest päästis Venemaa kindlakäeline president Vladimir Putin, kes suudab Venemaad näidata näiliselt ühtse ja tugevana.

Samasugune näiline fenomen peitus Savisaares, kes viimaste KOV-valimiste valguses oleks hea meeskonnaga võinud halvata Keskerakonna ainuvõimu Tallinnas. Kuid see-eest tõusis tuhast uus fööniks – nimelt võib prognoosida venekeelse elanikkonna seas samalaadset fenomeni Mihhail Kõlvarti isiku puhul.

Suhtumine Venemaasse

Jätkates väärtushinnangute teemat võib täheldada, et venekeelse valija jaoks on olulise tähendusega üks välispoliitiline aspekt. Nimelt eitab 88 protsenti küsitletud venekeelsetest elanikest Venemaalt tuleneva julgeoleku ohtu ega pea, erinevalt eestlastest, Venemaad vaenulikuks riigiks. Lähtuvalt sellest võib arvata, et venekeelset valijat kõnetavad need poliitikud, kes on seda teemat puudutanud ühel või teisel moel. Olgu siin visiidid Moskvasse, osavõtt 9. mai tähistamisest või mõni muu sõnavõtt.

Siinkohal peab lisama, et suur osa venekeelsetest valijatest väärtustab kehtivat venekeelset haridust, mistõttu jäävad neid kõnetama just need Keskerakonna poliitikud, kes võtsid endale nii-öelda vene kooli kaitsja rolli. Ei tasu alahinnata ka õigeusukiriku ehitamist Lasnamäele, kustkaudu sai Keskerakond samuti eelispositsiooni veel Savisaare ajast.

Teiste erakondade pingutused

Oletuslikult võiks eeldada, et integratsiooni saaks nimetada edukaks, kui valijaskond jaguneks ühtlasemalt parteide vahel – kuid siin tuleks vaadata ka seda, mida ülejäänud erakonnad on teinud selleks, et venekeelse elanikkonna poolehoidu võita. Valijate eelistused tulevad ka nende hoiakutest ja eelistus võib muutuda vastavalt teemade olulisusele.

Näiteks kui Keskerakond hakkaks toetama sooneutraalset abielu, on täiesti tõenäoline, et paljud nende valijad võivad Keskerakonna hoiakutes pettuda ja hakata hääletama hoopis maailmavaatelistel põhjustel Konservatiivse Rahvaerakonna või Isamaa ja Res Publica Liidu poolt.

Venekeelse elanikkonna seas pole pagulastemaatika ega ka kooseluseadus väga aktuaalsed, pigem tuuakse välja heaolu või sotsiaalseid küsimusi puudutavad mured, kuid selge on see, et valdaval enamusel venekeelsest elanikkonnast puudub pagulaspoliitikale ja ka kooseluseaduse küsimustele sisuline toetus või heakskiit – seega võivad paljud kodanikud välistada enda valikust Sotsiaaldemokraatliku Erakonna või Reformierakonna, kes on viimaste teemadega häälekamalt silma paistnud.

Mitmelt poolt on kõlanud arvamus, et teised erakonnad ei pinguta piisavalt selle nimel, et võita Lasnamäe elanike poolehoidu.

Kuigi mitmel erakonnal polnud tõlgitud vene keelde programmi, osalesid kõikide suuremate erakondade ja valimisliitude esindajad aktiivselt valimiskampaanias, suhtlesid elanikega vene keeles ning osalesid venekeelsetes debattides.

Lisaks osales valimistes mitmel erakonnal mitu tugevat poliitikut, kelle emakeel on vene keel ning kes oleksid justkui pidanud kõnetama venekeelset valijat, olgu siin nimetatud Viktoria Ladõnskaja või Deniss Boroditš.

Rahvusringhäälingu venekeelse telekanali ETV+ ja uudisteportaali rus.err.ee korraldatud tänavaküsitlused näitavad, et keskmine venekeelne valija toetab küll enamasti Keskerakonda, kuid ei suuda valikut siiski veenvalt põhjendada.

Keskerakonna üheks tugevuseks on kindlasti meediaressursi ja võimupartei positsiooni  kasutamine, mis väljendus ennekõike linnaressursi rakendamisel parteimõju tugevdamiseks kõikide venekeelsete elanike eluvaldkondade kontrolliga alates ühiskondlikust transpordist ja lõpetades koolidega. See kõik tegi teiste erakondade ja valimisliitude valimiseelse teavitustöö raskeks kui mitte võimatuks.

Keskerakond on suutnud paremini sõnastada

Kokkuvõtteks peab ütlema, et venekeelsetele elanikele olulised huvid, hirmud ja väärtushinnangud on suutnud viimasel aastakümnel sõnastada Keskerakond.

Tänu osavale poliitilisele propagandale, linnaressursi kasutamisele ja venekeelse valijaskonna tundmisele suutsid nad võimu kindlustada olenemata Keskerakonda rappuma pannud sisemistest lahkhelidest.

Paraku kasutavad paljud erakonnad rahvusliku vastandamise poliitikat, mis veelgi süvendab venekeelsete inimeste isoleeritust Eesti ühiskonnas. Olgu siin lisatud, et peaaegu pool venekeelsetest Eesti kodanikest ei tunne uhkust Eesti kodakondsuse üle ega pea end kohaliku kogukonna liikmeks. Siitkaudu saab seletada venekeelsete inimeste vähest huvitatust nii Eesti kodakondsuspoliitika kui ka valimiste vastu üldiselt.

Lõpetuseks peab siiski tooma ka positiivse noodi. Täpsemalt võib juhtida tähelepanu sellele, et ÜI uuringute järgi on 65 protsenti venekeelsetest inimestest nõus Eesti põhiseaduse olulisema mõttega, mille järgi Eesti riigi ülesanne on säilitada Eesti rahvust ja kultuuri läbi aegade. See annab lootust arvata, et venekeelsete inimeste integratsioon Eesti ühiskonda on siiski teoreetiliselt võimalik, kuigi pikaaegse ja läbimõtestatud tegevuse tulemusena.

* Artiklis on kasutatud 2016. ja 2017. aastal MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi tellitud uuringuid, mille on teoks teinud Turu-uuringute AS. Kasutatud uuringutulemusi on kajastatud MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi kodulehel www.inst.ee.