Merle Jääger: isegi võrgupõlgur peab internetti inimõiguseks

Merle Jääger. Foto: Kristjan Teedema

Olukorras, kus riik nõuab kodanikult interneti teel suhtlemist, peaks võrguühendus olema inimõigus ja tasuta käes, kirjutab näitleja Merle Jääger.

Kroonilise internetipuudega võrgupõlgur võtab taas sõna teemal, mis talle nagu korda minna ei tohiks. Aga kohati tunnen ma ennast kui rahva hääletoru, niisiis: lugege, äkki pakub huvi. Tegelikult räägib ka see lehelugu lihtsalt riigi survest ja rahva vajadustest.

Ma ei eita, et interneedus on mitme koha pealt muutnud elu maal mugavamaks ja tõhusamaks. Ei pea iga väikese asja pärast autole hääli sisse panema ning näiteks vallavalitsusse sõitma.

Võrgu kaudu saab tellida vajalikke asju, reklaamida enda tooteid, koolituda, uudiseid jälgida jne. Riik omalt poolt teeb kõik, et temaga suhtlemine muutuks paberivabaks. Ja siin ongi konks. Paljudel tasandeil ja küsimustes polegi enam võimalik riigiga teisiti läbi käia kui võrgutsi.

Teisisõnu – inimesi sunnitakse netti kolima.

Praegusajal ei kujuta enamik eestimaalasi ette elu ilma elektri ja torusid pidi tuppa tuleva veeta. Omalt poolt võin kinnitada, et pole hullu midagi – täitsa eksootiline oli (vaata nt Merle Jääger, «Kuidas metsarahvast stepirahvas sai», PM 4.09 – toim). Ent need, kes mugavustega juurteni harjunud, vaevalt oleksid nõus kolima näiteks kanakuuti. Ma ei kõnele siinkohal entusiastlikest ökofriikidest, vaid keskmisest kodanikust.

Niisiis: kui riik sunnib oma inimesi internetti kolima, peaks riik ka tagama neile elamisväärsed tingimused! Ja tasuta! Muidu võiks sellist sunniviisilist ümberasustamist võrrelda küüditamisega, või kuidas. Pisut karm võrdlus, võtan omaks, sest eluaseme kallale ju otseselt keegi ei kipu, aga ikkagi viibid kui pagenduses ja kajastud heal juhul vaid rahvaloenduse statistikas. Muidugi kui seda järgmise ülelugemise ajaks pole jõutud netipõhiseks teha.

Tunnen taas riigi survestavat kanda oma kuklal: tahad, et oleksid tema jaoks olemas, kergenda aga oma rahakotti! Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Urve Palo rääkis juba kevadel, et riik eraldab raha maapiirkondadesse udupeene lairibainterneti arenduseks, aga see kaabel tõmmatakse vaid kindlatesse punktidesse; edasi vedagu igaüks oma kulu ja kirjadega sinna, kuhu tarvis.

Asusidki ärksamad inimesed raha kokku panema, moodustama ühinguid, kes selle edasipaigaldamisega tegeleksid. Nüüd tuleks nagu välja, et sai tühja rabeldud: riigil olevat eraldatud summaga hoopis omad plaanid. Noh, et ega see lairiba ju tulemata jää, aga...

Kuulasin austet ministriemanda juttu, ergud kikkis, aga päris täpselt ikka aru ei saanud, mis plaanid selle internetiga siis on. Äkki seletaks veel kord – puust ja punaseks –, muidu kipub vägisi jääma mulje kellegi karvasest käest, kes himustab järjekordselt mingit riigihanget võita. 

Siinkohal tahaks mina, paadunud netipõlgur, ühineda võrgulembidega ja hüüda: korralik internet on iga eestimaalase vääramatu inimõigus! Kui riik meie käest nõuab, on ka meil õigus riigi käest nõuda, et saaksime normaalselt kodanikena funktsioneerda. Ja veel kord: saagu kaabel iga seda vajava talu manu tasuta.