Maris Sillaste: tööle mineva lapsevanema mure — haige laps vs töökoht

Maris Sillaste Foto: Erakogu

Riik peaks looma tugisüsteemi tööturule sisenevale lapsevanemale, kelle laps läheb lasteaeda, kirjutab Tallinna Ülikooli tervise- ja töökommunikatsiooni magistrant Maris Sillaste.

Sügiseti, kui lapsed lähevad esimest aastat lasteaeda, on mureks nende sagedane haigestumine. Väikese lapse organism on nõrgem ja tema immuunsüsteem alles kujuneb. Iga laps põeb erinevalt, mõni kergemalt ja teine raskemalt. Haiguste kulg ja põdemine pole ennustatav. Mõnigi laps, kes on muidu kenasti terve olnud, võib lasteaeda minnes olla tihti tõbine.

Kui laps läheb lasteaeda, läheb lapsevanem tööle, kus tal tekivad kohustused ja vastutus tööandja ees. Arusaadav, et alguses tuleb tööl endast rohkem anda, ning arvestades, et vanem on olnud lapsega pikalt kodune, vajavad nii laps kui ka lapsevanem kohanemiseks rohkem energiat ja aega.

Probleem on selles, et laps võib olla tihti haige ning lapsevanemal on tööl kohustused, mistõttu tal ei ole lihtne võtta hoolduslehte. Seetõttu viivitatakse haigusnähtudega lapse kojujätmisega, ravitakse last lühikest aega või viiakse haigusnähtudega ja tõvest väsinud põnn lasteaeda tagasi.

Haige laps lasteaias tekitab uusi probleeme. Kuna lapse tervis on nõrk, võib ta kiiresti uuesti haigestuda ning haiguse kulg võib olla tõsisem. Haigestuda võivad teisedki lapsed, kellele viirused edasi antakse ja kelle vanemad peavad samuti võtma hoolduslehe. Ühe lapse haigestumisel kannatavad ka teised pered.

Murekoht on ka hoolduslehest tulenev päevatasu vanemal, kes on lapsega kodune olnud. Kuna hooldustasu makstakse esimesel aastal miinimumpalga järgi, siis on päevaraha väga väike – umbes 15 eurot päevas miinus maksud. Sisuliselt on hoolduslehel kahjulik olla, sest tööl käimisega kaasnevad maksekohustused ja kui olla tihti hoolduslehel, on väike nii palk kui ka hooldusraha.

Antud olukord loob omakorda tööandjale eelised. Lapsevanema südametunnistusele on kerge rõhuda, kuna töötajal on kahjulik hoolduslehte võtta, sest nii tuleb palk väike ja kaob mõte tööl käia.

Nii jääb lapsevanem keerulisse olukorda. Ühelt poolt on lapse tervis oluline ning haige lapse peaks olema kodus vanemate juures, et saada ravi ja hoolitsust. Teiselt poolt survestab majanduslik olukord, kus tööl käimisega tekivad nii materiaalsed kui ka vastutuslikud kohustused.

Lapsi soovivad nii pered kui ka riik. Väikelapse vanemad vajavad riigi toetust tööle minnes kõige enam. Kui enne koduseks jäämist oli lapsevanemal hoolduslehe arvestamiseks palk näiteks 1000 eurot kuus, siis pärast lapsega kodus olemist tööle naastes oleks see miinimumpalk. Pärast aasta aega töötamist tekib juba uuesti palk, mille puhul hoolduslehele jäämine oleks kergem otsus. Ja tavaliselt tekib lapsel aastaga tugevam immuunsus ning ta on vähem haige.

Riik võiks arvestada hoolduslehe päevasummat töötasu järgi, mis oli enne lapsehoolduspuhkust, või Eesti keskmise palga järgi.

Võimalus on ka pikendada emapalga perioodi või toetada lapsevanemat kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni, aga näiteks summat järk-järgult vähendades (nt lapse pooleteiseaastaseks saamiseni 100 protsenti palgast; kuni lapse kahe ja poole aastaseks saamiseni 75 protsenti; kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni 50 protsenti). Võimalusi on erinevaid, kuid praegu puudub toetav süsteem, mis aitaks lapsevanemal tööturule siseneda.

Toetav riiklik süsteem aitaks lapsevanemal teha lapsest lähtuvaid otsuseid, kartmata, et tööandja peab töötajat ebaefektiivseks, või ilma et lapse tervis kannataks.