Tallinna linnavolikogu teise aseesimehe koha minek Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) kätte on põhjustanud terava sõnasõja Keskerakonnaga opositsioonis olevate jõudude seas. Räägitud on isegi reetmisest. IRLi kuuluv volikogu liige Raivo Aeg annab juhtunust omapoolse vaate.
Juba mitmendat päeva järjest käib ajakirjanduses ja eriti sotsiaalmeedias äge andmine Tallinna linnavolikogus toimunud aseesimeeste valimiste teemal. Reformierakondlased on pettunud valimistulemustes ja hädaldavad nüüd. Süüdlane on ka kohe käepärast võtta: ikka IRL, kes on jälle ennast Keskerakonnale maha müünud ja astunud nendega salaliitu.
Seda sama juttu kuuleme juba kuid. Alates sellest ajast, mil Reformierakond pidi kolima riigikogus opositsiooni pingile. Samuti ei väsinud nad terve valimiskampaania kestel kordamast kui mõttetu ja juba poliitlaval surnud erakonnaga on IRLi puhul tegemist tegemist. Aga mis tegelikult juhtus – ainsa erakonnana viis IRL oma valimistulemuse kõrgemale võrreldes suviste reitingunäitajatega.
Tulles aga tagasi jutu algmõtte juurde: kuna ka mind on personaalselt süüdistatud reeturluses, sõnamurdmises ja opositsiooni ühtsuse lõhkumises, siis pean vajalikuks asjade kulg lahti rääkida.
Kuna värske volikogu fraktsioonide esimehi ei olnud veel valitud, saime üle-eelmise nädala lõpus riigikogus Rainer Vakra kabinetis kokku: mina, Rainer Vakra (Sotsiaaldemokraatlik Erakond), Martin Helme (Konservatiivne Rahvaerakond) ja Kristen Michal (Reformierakond) ehk kohalike valimiste aegsed linnapeakandidaadid Tallinnas.
Sotsid teatasid soovist volikogu esimehe valimistel konkureeriva kandidaadina üles seada Helve Särgava. Seevastu Michal teatas, et teise volikogu aseesimehe koha loomise korral soovivad nad suurima opositsioonierakonnana seda endale.
Lepiti kokku, et teisipäeval saame uuesti riigikogus kokku ja arutame edasi. Kuna teatasin, et olen Saaremaal, siis jäi kokkulepe, et osalen arutelul telefoni või Skype'i teel.
Tegelikkuses helistas Michal mulle pärast nõupidamise lõppu ja rääkis kümne minuti jooksul üle põhimõtteliselt sama asja, millest juba varem olime rääkinud, ning lisas, et koos peab läbi arutama ka opositsiooni võimalused volikogu komisjonides ja linnaosade halduskogudes, ning loomulikult küsis IRLi toetust oma volikogu aseesimehe kandidaadile, kelle nime veel ei olevat. Ütlesin talle, et meie volikogu fraktsioon koguneb neljapäeval tund enne volikogu istungit ja seal arutame need ettepanekud läbi.
Kui Michal väidab nüüd vastupidist, siis ta valetab. Mina ei andnud mingeid lubadusi, küll aga ei välista, et Vakra, Helme ja Michal lõid minu seljataga käed kokku kohtumisel, kus mind ei olnud. Ma ei saanud sellest kohtumisest osa võtta, sest kokkulepet, et saan seal elektrooniliselt osaleda, ei täidetud.
Nagu oli kokku lepitud, kogunes IRLi fraktsioon tund enne volikogu algust, kus esmalt valisime meie saadikurühma etteotsa esimehe. Seejärel arutasime, kas toetame sotside Särgava kandidatuuri ülesseadmist või lisaks Reformierakonna pakutud varianti. See tuli mobiilisõnumi teel ja selle sisu oli, et nende otsus on seada aseesimehe kandidaadiks Ülle Rajasalu.
IRLi fraktsiooni otsus oli lõpuks toetada sotside ülesseatud Särgavat ja seada Rajasalu kõrvale meie kandidaadina Mart Luik. Sellisest otsusest informeerisin ka Michalit. Ja siis läks paanika lahti. Michal käis kohe välja oma edasise retoorika: «Te teete salakoostööd Keskerakonnaga ja olete opositsiooni ühtsuse lõhkujad.»
Valimiskord näeb ette, et valituks osutunud aseesimees peab saama vähemalt 40 poolthäält. See tähendab, et ükskõik millise opositsioonierakonna kandidaat see ka ei oleks, peab ta saama vähemalt ühe toetushääle Keskerakonnalt. Ka Reformierakonna kandidaat Rajasalu pidi Keskerakonnalt toetushääle saama. Kas seegi olnuks salakokkulepe ja enese mahamüümine? Nüüd süüdistavad reformarid meid mõne tuhande eurose kuupalga eest enda mahamüümises Keskerakonnale.
Mis toimus tegelikult: Luik on senini saanud hakkama erasektoris ega ole elanud maksumaksja palgast ning kindlasti suudab seda ka edaspidi. Rajasalu seevastu on olnud aastaid maksumaksja ülalpeetav. Kuna tänane maavanema amet kaob uuest aastast, siis oli loomulik, et partei pidi pingutama talle uue töökoha leidmiseks. Lubatud tehing ei õnnestunud ja nüüd on asutud valjuhäälselt ründama IRLi.
Sellest, et tegelikult on tänane linnamäärus põhjustanud sellise olukorra, et ilma Keskerakonna häälteta opositsiooni aseesimeest valida ei saagi, unustatakse üldse rääkida.
Tähelepanuta on jäänud veel üks asjaolu, mis samuti leidis aset esimesel volikogu istungil. Nimelt sotside volikogu esimehe Särgava üles seadmiseks andsid allkirja ka IRL ja Reformierakond, Konservatiivne Rahvaerakond sellest aga keeldus. Küllap olid ka nendel oma põhjused, miks juba esimesel istungil selline hoiak võeti.
Ka Rajasalu poolt ei hääletanud kõik teda toetada lubanud Reformierakonna, sotside ja Konservatiivse Rahvaerakonna liikmed. Lisaks IRLi viiele häälele, mis anti Luigele, jäi kohalolnud opositsioonisaadikute häältest Rajasalul saamata kolm-neli häält. Ei saa välistada, et need on Luigele loetud häälte hulgas. Arvan seda seetõttu, et Keskerakonna aseesimees Toivo Tootsen sai 43 häält ehk kolm häält rohkem, kui neid on koalitsioonil, ja need ei olnud IRLi antud.