Raimond Kaljulaid.

FOTO: Eesti Keskerakond

Järgmiste riigikogu valimiste põhiküsimuseks saab, kas Eesti jätkab enam-vähem samal kursil või tuleb riigis suurem ümberkorralduste aeg, kirjutab Põhja-Tallinna linnaosa vanem Raimond Kaljulaid (Keskerakond).

Kuigi just olid kohalikud valimised ning 2019. aasta märtsikuised riigikogu valimised on pooleteise aasta pärast, on erakondade ja poliitikute jaoks uus valimiskampaania mõistagi alanud. Pooleteise aasta jooksul jõuab veel palju juhtuda ja muutuda. Kuid juba praegu võib arvata, et põhiline võitlus järgmistel valimistel ei tule enam parem- ja vasakpoolsete vahel.

Põhiküsimuseks saab hoopis see, kas Eestil tuleb edasi liikuda enam-vähem samas suunas ja samamoodi nagu seni või tuleks riigis teha suuri ja põhimõttelisi ümberkorraldusi. Kas evolutsioon või revolutsioon?

Väga paljudes küsimustes on paratamatult vaja langetada küllalt kaalukaid otsuseid ning inimeste hoiakuid mõjutab nii sise- kui ka välispoliitika.

Suur küsimärk on majandus. Kas vahepeal taastunud majanduskasvu näitajad jäävad sellisteks valimisteni ning kas Jüri Ratase valitsusel õnnestub sel korral teha nii, et majanduskasv jõuab enamate inimesteni kui varasematel kordadel? Kuivõrd inimesed lõpuks tunnetavad, et järgmisest aastast tõuseb tugevalt tulumaksuvaba miinimum ning väikest ja keskmist palka teenivatele inimestele jääb senisest oluliselt rohkem raha kätte? See määrab paljuski fooni riigikogu valimisteks.

Aasta enne meie riigikogu valimisi toimuvad Venemaal presidendivalimised ja kui midagi erakorralist ei juhtu, siis valitakse Vladimir Putin ülekaaluka häälteenamusega jälle Venemaa presidendiks. Kui nii läheb, siis on enam-vähem selge, et mingit kursimuutust Venemaal lähimal ajal oodata ei ole – keegi ei anna Krimmi Ukrainale tagasi jne.

See paneb nii lääneriigid kui ka Eesti valiku ette, mida teha. Kas lepime, nagu pärast Teist maailmasõda, et järgmisteks aastakümneteks jääb kestma midagi uue külma sõja laadset, kus märkimisväärseid poliitilisi suhteid ei ole ja pidevalt on õhus otsese sõjalise konflikti oht?

Sellest tulenevalt peab ka otse rindejoonel paiknev Eesti langetama omad otsused.

Raske uskuda, et olukord Ameerika Ühendriikides kuidagi rahuneb. Järgmisel sügisel toimuvad esindajatekoja valimised, vahetub kolmandik senatist ja suur osa osariikide juhtidest. Kuni selle ajani pole USA sisepoliitikas kindlasti mingit stabiilsust oodata ning kardetavasti ei muutu kuidagi ennustatavamaks või arusaadavamaks ka uue presidendi aetav välis- ja julgeolekupoliitika.

Eesti jaoks on tegemist liitlassuhtega, millele oleme oma julgeolekus kõige enam panustanud. Kui USA oma sisemiste vastuolude tõttu jätkuvalt minetab liidrirolli maailmas, siis mis saab NATOst?

Paratamatult on selliseid fundamentaalseid küsimusi korraga õhus väga palju ja ühel ajal.

Nii sise- kui ka välispoliitiline määramatus tuleviku suhtes tekitab ebakindlust ning loob mõistagi küllalt tugeva hüppelaua populistlikele poliitilistele jõududele, mis lubavad inimestele kiirelt kindlustunde ja heaolu tagasi anda.

Ka Eestis on poliitikuid, kes apelleerivad just sellisele valijale, kelle meelest kõik on valesti ja kõik on mõttetu. Kes sisendavad inimestele, et riik on igas valdkonnas läbi kukkunud – majanduses, tervishoius, riigikaitses, välispoliitikas, sotsiaalpoliitikas – tuleb pöörata põhimõtteliselt uus lehekülg.

Mida peavad niisuguses olukorras tegema need poliitilised jõud, kes sellega ei nõustu ja kes esindavad inimesi, kes on üldjoontes riigi viimase 25 aasta arenguga rahul ning peavad õigeks valitud kursil jätkamist?

Esiteks on väga oluline, et poliitikud ei kakleks omavahel väiklastes küsimustes. Just igapäevane, tühine ja rumal nääklus pani suure osa noorema põlvkonna valijatest kohalikel valimistel käega lööma.

Teiseks, erakonnad peavad väga tõsiselt pingutama selle nimel, et tuua n-ö karjääripoliitikute kõrvale kandideerima reaalse elukogemusega spetsialiste. Inimesi, kes on läbi löönud äris, teaduses, kultuuris, spordis või mujal. Kui seda ei suudeta ning menüüs on samad broilerid, siis jäävad inimesed jälle koju.

Kolmandaks, Hanno Pevkuril on põhimõtteliselt õigus – Eestil tuleb tõesti ületada rahvuspõhine vastandumine.

Kaks ühiskonnagruppi, kellel on praeguse olukorra jätkumisest kõige vähem võita, on ääremaadel elavad eestlased ning Eesti venekeelne vähemus.

Nendel inimestel on kõige lihtsam kõigele seni tehtule käega lüüa, sest nende huvidega ei ole viimastel aastakümnetel arvestatud üldse või on arvestatud erakordselt vähe.