Ivan Makarov: slaavi aju ja eestlaste enesepiitsutamise loogikavead

Kolumnist Ivan Makarov. Foto: Erik Prozes / Postimees

Kuidas peaksid eestlased oma väidetavalt halba mainet parandama, kui nende enda mainekujundajad loovad nendest massimeedias just sellise ulmepildi, küsib arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.

Käisin ühes Lasnamäe üheksakorruselises kortermajas lähedast inimest külastamas ja nägin seal teadetetahvlil korteriühistu üldkoosoleku protokolli – kahel lehel ja nagu ikka eranditult vene keeles. Aruande alguses on märge: koosolek toimub vene keeles, vajaduse korral selgitatakse eesti keeles... No mis te nüüd, mis vajadus, piinlik kohe?!

Venekeelsel inimesel Eestis pole lihtne jagada elementaarset tõde, et Eesti on ainuke ja sealjuures veel väikegi koht maailmas, kus eesti keel võib eksisteerida ja areneda, samas kui vene keel on kolossaalse territooriumi ja sadade miljonite kandjatega globaalne nähtus. Venelaste toetus eesti keelele, poliitikale ja iseseisvusele ei ole Eestis, ütleme nii, ülepaisutatud. Ja kõne all olev maja on nii mõnegi meie kohaliku omavalitsuse shortcut.

Kui minult vahel küsitakse, miks eestlaste olukord Eestis on minu jaoks üldse teema, siis ei räägi ma kodakondsuse mõttest või lähedastest eestlastest minu elus, vaid vastan, et olen venelane ja seega on mul teravdatud õiglustunne. Sest nagu on Fjodor Dostojevski öelnud: «Meie rahva kõrgeim ja kõige iseloomulikum joon on õiglustunne ja õigluse järele janunemine.»

Lasnamäe. Pilt on illustratiivne. Foto: Toomas Huik

Tõsi küll, suur vene kirjanik suri 1881. aastal, seega ei jõudnud ta kogeda proletariaadi diktatuuri, punast terrorit ega talupoegade, intelligentsi, vaimulike ja väiksemate rahvaste hävitamist, millele kõigele pani hurraaga oma õla alla just õiglustunde järele janunenud rahvas.

Soovijad võivad tsiteerida Vana-Kreeka filosoofide Aristotelese ja Platoni õigluse definitsioone, meie aga jääme maa peale ja paneme tähele, et kõik tolle üüratu maja eestlastest elanikud, nende hulgas ka ühistu juhid, on nõus sellega, et koosolekud toimuvad ainult vene keeles, sest vastasel juhul oleksid head naabrid nende peale solvunud, sest naabritele tunduks see ebaõiglane.

Kui aga sellises olukorras tõuseks mõni venelane ja ütleks, et Eestis oleks õiglane pidada koosolekuid ka eesti keeles, siis temast saaks kohe äraandja-integrast-kollaboratsionist, nagu kuuleme juba aastaid ja loeme venekeelses meedias sinisilmse Dostojevski mudelile vastavate venelaste kohta. Kellele on seda jama vaja, eriti veel elukohajärgselt?

Prohvetite kuulutus

Dostojevski ei teadnud, et tema rahvuskaaslaste õiglustunnet hakkavad tulevikus võimsate telekanalite kaudu kujundama Solovjovid ja Kiseljovid: et oponente on õiglane ähvardada, laimata, kallata üle oma hoolikalt purki kogutud fekaalidega, kõrvetada nende silmi briljantrohelisega, peksta föderaalse telekanali otse-eetris, pussitada raadiostuudiotes, sandistada ja maha lasta tänavatel, nimetada terveid rahvaid fašistideks ja võtta sel ettekäändel nende maid endale, rahvusvahelist õig(l)ust ignoreerides. Õiglane rahvas hüüab selle peale «paras!». Sest õiglustunne läheb õigesti tööle vaid siis, kui see laieneb ka teistmoodi mõtlejatele, teistele rahvastele ja kui inimene on adekvaatselt informeeritud. Selleks aga tuleks näiteks osata tolle riigi keelt, kus elad.

Kui aga inimesele taotakse pähe, et eestlased elasid metsas ja Nõukogude Liitu vabatahtliku astumise järel ehitati nendele majad ja hakati likvideerima nende üleüldist kirjaoskamatust, et fašistide käsilastest eesti lapsi ja vanureid mitte ei küüditatud öösiti loomavagunites, vaid päästeti sõja küüsist humaanse evakueerimise teel, siis ta ei saa tõesti aru, miks omakasupüüdmatuid päästjaid halvustatakse, sest see on ju tänamatus, see on ebaõiglane.

Desinformeeritud erilise õiglustundega inimene võib tekitada rohkem kahju kui õigesti informeeritud eriti ebaõiglane tegelane. Ütleb ju Vene kultusfilmi «Vend 2» («Брат 2») oma õiglust alati rõhutav sümpaatne mõrtsukast peakangelane Danila Ameerika Ühendriikides oma vastasele enne tema paljaks röövimist ja mahalaskmist: «Milles on jõud, ameeriklane? Mina arvan, et jõud on tões.»

Selleks hetkeks oli Danila oma sõpruskonna õigluse jalule seadmiseks tapnud juba kümmekond asjasse mittepuutuvat kohalikku elanikku, tema samuti palgamõrtsukast ja kohakaasluse korras veel ka miilitsast vend aga lasi rahvuspõhiselt maha restoranitäie sealseid ukrainlasi, keda ta nimetas banderovlasteks ja lubas «panna Sevastopoli eest vastutama».

Just nii prohvetlikult panid kaks lihtsat bandiiti paika oma suure riigi tulevase välispoliitika, mis rõhub õiglusele ja kasutab selle jalule seadmiseks mõrtsukatest kriminaale. Ja selleks väiksemaid rahvaid lakkamatult laimatakse ja demoniseeritakse, kusjuures «kasulike idiootide» rollis toetavad seda üha üritust ka mõned nende rahvaste parimad pojad ja tütred.

Imelik avalik enesepiitsutamine

Lugesin hiljuti tähelepanelikult läbi ühe eestlasest autori suure artikli, kus eestlasi oli manitsetud parandama oma mainet, ja seal olid ka sellised sõnad: «Eestlaste pahameeleks ütlen, et enamik taanlastest ei suhtu üldse halvasti teise nahavärviga inimestesse.»

Järjekordne üldistus kogu eestlaskonna kohta, mis on tehtud nagu muu seas: et on iseenesest arvatav, et eestlased panevad nüüd kindlasti pahaks seda, et taanlased on mustanahaliste suhtes sõbralikud. Mis andmetele toetub selline väide? Mis loogika see üldse on?

Aga just selline ta ongi: «Meeldiva vestluse lõpus pöördusin taanlase poole küsimusega, kas temagi on enne eestlastega koostööd teinud. Tema vastus oli aga ehmatav: «Ei ole, ainult leedukatega, kes tõmbasid meil naha üle kõrvade.» Kogu selle õhtu sära oli minu jaoks kadunud. Sain aru, et eestlaste maine pole üheksakümnendatega võrreldes eriti muutunud.»

Jaaniõhtu Tallinnas. Pilt on illustratiivne Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Nii et taanlast, kes ei puutunudki eestlastega kokku, tüssasid leedulased, aga silmad peast häbenema peab eesti rahvas. Asja ebaloogilisust paljud ei märkagi, valeväited aga kuhjuvad ja kuhjuvad suureks eelarvamuseks.

Kuidas peaksid eestlased oma väidetavalt halba mainet parandama, kui nende enda mainekujundajad loovad nendest massimeedias just sellise ulmepildi? Ütles ju Linnar Priimägi, et eesti rahvas tegeleb praegu üksteise ülesandmise, peale kaebamise ja süüdistamisega. Ka kõige vilunum advokaat ei saa edukalt kaitsta inimest (rahvast), kes laimab iseennast süüdistajaga võidu. Ja kes siis veel tahaks nii paha rahva sekka sulanduda?

Niikaua aga, kui käib kogu see imelik avalik enesepiitsutamine, raporteerivad poliitikud uutest integratsioonivõitudest ja meid õpetatakse austama kõiki rahvaid, välja arvatud eestlasi. Allakirjutanu slaavi aju seda ei mõista. Minu mittehelges nõukogude lapsepõlves mind ei õpetatud selle puhul erandeid tegema. 

---

Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LPd ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja Nädal ja Valdo Pandi aastapreemia laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.