Valgevene sõdurid õppusel Zapad-2017.

FOTO: SERGEI GAPON/AFP/Scanpix

Kartmata muutuda paranoiliseks, võime praeguseks nentida, et kõik see, mida idanaaber oma ametlike kanalite kaudu septembrikuus meie piiride lähistel korraldatud Zapadi õppusest ja õppuse käigus avalikult rääkis, on vaid jäämäe veepealne osa. Manöövrite ulatus oli märkimisväärselt mastaapsem ja seega väärivad teemaga seotud infokillud ning analüüs kindlasti täit tähelepanu.

NATO sõnum Venemaale oli lihtne: mida rohkem ausust, selgust ja avatust, seda targem ja rahulikum on vastuvõtt. Meenutagem alliansi peasekretäri Jens Stoltenbergi sõnu Zapadi eel: õppuste läbipaistvus tagab naabrite usalduse ja on parim viis intsidentide ärahoidmiseks.

Venemaa täitis kriteeriumi, aga show-elementidega: rahvusvahelised vaatlejad nägid ära selle, mida nad nägema pidid, ning panid kirja need arvud, mis ametlikus stsenaariumiski esinesid. Näiteks ligi 13 000 sõdurit, kes pidid osalema, osalesidki ja toimetati pärast Zapadi ametlikku lõppu ka Valgevenest välja.

Lääne avalikkuse mõistetav huvi õppuse vastu liigendati Kremli hääletorudes Pentagoni infooperatsiooniks. Venemaa kaitseministeeriumi esindaja Igor Konašenkovi sõnutsi saatis Zapadit «Euroopa meedia pretsedenditu hüsteeria», mida mõistagi olevat tõuganud tagant Euroopa Liidu idapoolsete liikmesriikide russofoobia. Asjaolu, et NATO tugevdatud jõududega Valgevenes, Venemaal ja Kaliningradi enklaavis toimunut jälgis, sai selga agressiooni sildi.

Praeguseks on vaatlejad märkinud, et ainuüksi osalejate arv oli märkimisväärselt suurem ning ametlik stsenaarium vaid väiksem osa lavalaudadel toimunust. Samal ajal kui marionetid aplausi saatel kummardasid ja lavalt lahkusid, mängiti kulisside taga läbi palju ulatuslikum kontrolletendus.

Briti ajakirjanik Edward Lucas kirjutas hiljuti BNSi kolumnis: «Pean üha ebatõenäolisemaks seda, et Venemaa korraldaks kunagi sõjalise rünnaku viisil, mida ta harjutas tänavuse suurõppuse Zapad 17 ajal. /.../ Palju suurem tähelepanu tuleks suunata Vene järgmise põlvkonna taktikate tuvastamisele ja nendele vastu seismisele.»

Meie pilk peakski olema nimelt sellel, mitte ainult lihtsalt nähtaval osal. Peame oskama näha suurt ja mitmekesist pilti – eelkõige mõistma ühtviisi Tallinnast Washingtonini, et Venemaa sõjaline sekkumine naabrite juures, millist oleme näinud Gruusias ja Ukrainas, on olnud reaalne. Ka Euroopa poliitiliste protsesside ning Ühendriikide presidendivalimiste mõjutamise püüd on osa sellest pildist.

Raudse rusika demonstratsioonid, nagu seda oli tänavune Zapad, täidavad ka sisekommunikatsiooni ülesannet. Tuleval aastal seisavad Venemaal ees presidendivalimised ning Vladimir Putinil on vaja näidata rahvale ja poliitilistele oponentidele jõudu nii sõna kui teoga.