Urve Eslas kirjutab, mida räägivad bin Ladeni tabamisest inimesed Texase teeäärsetes grillrestoranides, ning kirjeldab sealse filosoofiakonverentsi osalejate vastakaid reaktsioone.
Urve Eslas: 21. sajandi rebasejaht Texase moodi
5. mai 2011, 11:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Samal ajal kui Ühendriikide suuremates linnades tähistab patriootlikum osa rahvast George W. Bushi pea kümne aasta taguse lubaduse täitumist – leida üles USA julgeolekupoliitikas uue lehe keerama sundinud rebane Osama bin Laden ja ta oma urust välja suitsetada –, suhtuvad lõunaosariikide väikelinnad toimuvasse tunduvalt rahulikumalt.
Erinevalt Washingtonist ja New Yorgist, kus Obama pühapäeva hilisõhtune teleteadaanne esiterroristi tapmise kohta emotsionaalse plahvatuse põhjustas, tabas uudis Teaxase osariigi idaosas asuvat College Stationit – ja ka lähedal asuvat Bryanit – pehmelt nagu hobusekapjade alt preeriarohule lennanud kivi.
Linnakeses, kus tõeliste rebaste püüdmisest ilmselt oluliselt rohkem teatakse kui terroristidest, oleks pühapäeva öö vastu esmaspäeva möödunud ilmselt sama rahulikult kui iga teine viimase 15 aasta jooksul (sellest ajast on üles märgitud linnakese viimane suurem sündmus, põleng kohaliku põllumajandussuunaga ülikooli linnakus), kui just lõppenud kantripeo järeltõuked poleks nokkmütsides texaslasi joogikohtadesse toonud.
Muidugi ei jäänud uudis päris märkamata. Ameeriklased armastavad televiisorit sama palavalt kui Eesti noorem põlvkond arvutit. Lihvitud retoorika ja läbimõeldud lavastusega Obama hilisõhtune teleshow ei tekitanud küll ülevoolavaid emotsioone, kuid kõneainet pakkus teema teeäärsetes grillrestoranides poolekiloste lihakäntsakate ja liitriste Coca-Cola topside juurde sellegipoolest.
Ja tõi kaasa suutäite vahele kostvaid heakskiitvaid mühatusi ning pärast mõnda õlut ka lõunaosariikide mahlakas kõnepruugis ja vendade Coenite filmidest tuttava aktsendiga väljendatud veidi karuse tunnustuse president Obama aadressil.
Vähemalt selles väikelinnas on lõunaosariiklased Obamaga rahu teinud. Ühine vaenlane liidab enam kui rahuaegade eelarvekärped, sellega pidanuks isegi rebasejahti alustanud, kuid selle magusatest viljadest ilma jäänud George W. Bush nõustuma. Muide, pealt kuuldud lausekatkes muutus just viimatimainitu korraga lõunaosariiklastele selleks, kellest hullemat õnnetust ei kujutanud Ameerika jaoks isegi 9/11 mitte.
Ajalehed võivad ju spekuleerida, kas Obama mitte õigustamatult ei saa endale teiste välja teenitud aupaistet, kuid samm järgmiste presidendivalimiste kui mitte võidu, siis vähemalt vähem häbiväärse kaotuse suunas on sellegipoolest tehtud.
Kuid siin on omad põhjused, miks suhtub kohalik linnake toimuvasse nii rahulikult, samal ajal kui ka Euroopas pinge võimaliku kättemaksu kartuses ülespoole kruvib ja kerkima hakkab küsimus, kas selle rebase urust väljasuitsetamise tagajärjel tekkinud toss, mis ähvardava pilvena levides ka USA liitlaste peade kohale jõuab, ehk üleliia mürgine pole.
Peamine põhjus on selles, et Texase väikelinnadel on privileeg vaadata Ühendriikide välispoliitika suurel laval toimuvat turvaliselt saalist, mugavas tugitoolis istudes, kartmata lavale kiskumist. Tõepoolest, võimalus, et terroristid võiksid kättemaksu ihaledes valida sihtmärgiks Texase, on üsna väike.
Kuid osariigi alla 100 000 elanikuga väikelinna puhul, kuhu sõidab paar korda päevas propelleriga lennuk ja kuhu vahel harva, peamiselt soodsate hindade tõttu, eksib mõni rahvusvaheline konverents, kahaneb see võimalus pea olematuks.
Sellelt distantsilt saab lubada endale mugavat vabadust mitte valida poolt või jääda lausa ignorantseks. See, et hobused vajavad jootmist ja farm Texase selle piirkonna kohta harukordselt jahedate ilmade kiuste korrashoidmist, on palju elulisema tähtsusega küsimus kui tapetud terrorist.
Leidus ka neid, kellele nii kohalikus kui Fox Newsis nähtud rõõmustamine ja õlalepatsutamine võõristavalt mõjus, kuid pigem võib kohaliku elanikkonna reaktsiooni kirjeldada kui leiget heakskiitu. Tõsi, ühele vanemale naisele, kellega toimunu jutuks tuli, tõi see pisarad silma. 9/11 ohvri sugulasena tahtis ta, et keegi selle valu eest maksaks, ja pidas kättemaksu õiglaseks lahenduseks.
Kuid kui tahes hirmutava tervikpildi ja suure tähenduse 9/11 sündmused inimeste jaoks ka ei moodustaks, hukkunud 3000 ameeriklast on 312 miljoni elanikuga võrreldes kui tilk meres, ja neid, kes omaenda valu nüüd teist laadi emotsioonideks muundada saaksid, ei ole palju. Kõik, mis ei ole isiklik, kaob aga kiiremini emotsionaalselt pildilt, kui seda vahepeal just patriootluseks ei konverteerita.
See viimane näib olevat juhtunud Texase osariigi pealinnas, 800 000 elanikuga Austinis, kus ei olnud meeleolud sugugi nii rahulikud, nagu teeäärses hotellis peatunud kooliõpetaja rääkida teadis.
Obama avalduse hästisihitud nooled olid tabanud otse inimeste emotsionaalset-rahvuslikku märklauda ja patriootlikud tunded olid Austinis lõkkele löönud. Elava muusika pealinna rahumeelsesse tonaalsusse on ühtäkki sugenenud marsilikumad rütmid ning kõlapildis aimub juba ka hümnilikke akorde. «Ühe maa, ühe tõe, ühe jumala» retoorika näib andvat sõltumata kontekstist soovitud tulemuse.
Obama sõnad – me olime edukad mitte tänu sellele, et meil on raha ja võimu, vaid tänu sellele, et me oleme ühtne rahvas, ühe jumala (kaitse) all – lisavad ühtsustundele materiaalse rikkuse vastandamisega tugeva lisaväärtuse.
Vaesed on Ameerikas praegu paljud. Supermarketites loetakse kassas veeranddollarilisi sagedamini kui varem. Aasta enne valimisi ei saa lubada, et patriootlikkus selle all mingilgi moel kannataks, ja vaesuse vastandamine rahvuslikule uhkustundele võib viia sihile.
Omamoodi tähenduslik on, et Texast külastavate Euroopa, Aasia ja ka Ameerika enda teadlaste arvamused Osama tapmise kohta liikusid märkimisväärselt suurema diapasooniga emotsioonimõõdikul kui kohalike elanike omad.
College Stationis sellel nädalavahetusel toimunud filosoofiakonverentsil seda teemat arutluseks pakkudes ei osanud ma oodata, et seda džinni, kord juba pudelist välja lastuna, sinna nii raske tagasi saada on.
Ühel meelel oldi peamiselt vaid selles, et oleks küll naiivne arvata, nagu oleksid kõik kultuurilis-poliitilised erimeelsused rahumeelselt lahendatavad, kuid see ei tähenda, et neid erimeelsusi hoogustada tasuks.
Tõepoolest, on mitmes mõttes küsimusi tekitav, miks otsustas Obama karistusest rääkimise asemel kõneleda õigluse jalule seadmisest, ja valis sellega ka kaudselt kättemaksule viitava lähenemisnurga.
Isegi kui see on kaastundest 9/11 ja sellega piirnevates sündmustes lähedased kaotanute vastu, jätab see enam populistliku mulje, kui selles olukorras lubada võiks. On need ju kaks põhimõtteliselt erinevat asja: kui teenitud karistuse rakendamine lõpetab kuriteo, siis kättemaksule on omane iseenda taastootmine, vihjeline võimalus veritasude ahelaks.
Isegi poolkogemata selle viimase realiseerumisele mahitamine on küsimus eetikast, millega suurriigi president ei saa jätta arvestamata.
Võib ju hirm olla poliitiku jaoks küll tulemuslik tööriist, kuid see on raskesti kontrollitav. Nõuandjana ei ole hirm just suurem asi.
Võib arvata, et needsamad küsimused – telestuudios toimunud juubeldamistest ja kohati piiri peal liikunud naljadest, Obama avalduse ajastatusest, avalduse eetilisusest ja tema kasutatud retoorikast – on teemad, mis USA valimiste lähenedes järjest enam üles kerkivad. Mõned neist saavad ehk kunagi ka vastused.
Kuid kuidas ka toimunut hinnata või millised järeldused sellest teha, on lähenevad valimised, Obamale pandud ja täitmata jäänud lootused, tema nõrk positsioon ja lõpuks ometi sülle langenud võimalus seda veidi parandada need varjatud eeldused, ilma milleta viimastel päevadel Ühendriikides toimunut analüüsida oleks ekslik.