Keskerakond, millel on endiselt kehtiv leping (olgu see siis millises sahtlinurgas tahes) Kremli võimuerakonnaga, omandab Eestis üha suuremat võimu. Tallinnas suurt korruptsioonivastast võitlust kuulutanud Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) lasi end aga juba esimesel volikogu istungil ühe kõrgepalgalise «sotsiaalse töökoha» eest ära osta.
On arusaadav, miks Keskerakonnale poleks isegi mõjuvõimu ja ülesannete poolest väheolulisel volikogu aseesimehe ametikohal meeldinud Ülle Rajasalu (Reformierakond). Asi on selles, et endine linnaosavanem ja praegune Harju maavanem tunneb liiga hästi Tallinna linnavalitsemise eripära ja oskaks lennult ära tunda need riukad, millega meid kõiki kostitama hakatakse.
Loomulikult on Keskerakonnal palju mugavam mängida opositsiooni kaasamist: valides sellele ametikohale poliitikas uustulnuka Mart Luige (IRL), kes isegi napi suve jooksul jõudis nimekirja vahetada; ostes üksiti enda poolele ühe seni häälekaima opositsioonifraktsiooni; lüües kohe esimesel volikogu istungil tugeva kiilu opositsiooni, mis ühtsena tegutsedes võiks häältejaotust arvestades olla vägagi tugev ja tõhus. IRL aitas sellele kõigele lühinägelikult kaasa, saades vastutasuks vaid hetkelise rõõmu («oi, kui kavalad me oleme») ja kõrgepalgalise «sotsiaalse töökoha».
Opositsioonile on aseesimehe koht (heal juhul) üks informatsiooni hankimise kanal ning võimalus saada volikogus palgaline ametikoht. Samas on aseesimeeste mõjuvõim peaaegu olematu. Peale kõige muu on vägagi tõenäoline, et me ei näe valimistel 431 häält saanud aseesimees Mart Luike mitte kunagi volikogu istungit juhatamas. Andekal inimesel jääks selle kõrvalt aega ja jõudu veel kasvõi vorstivabriku juhtimiseks. Ülesandeid sisuliselt polegi, aga palk on suur.
See on vähe vaeva nõudev tulus amet ehk sinekuur (ladina keeli sine cura animarum). Selliseid ongi ajaloos kasutatud võimu ülesehitamiseks ja seda kasutab praegu ka Keskerakond. Tunnuslik on, et see, kellele antakse sinekuur, ei saa mitte võimu, vaid temalt ostetakse poliitilist toetust. Teda ei kutsuta (kaasa) mõtlema, vaid alluma.
Nelja aasta eest tegi toonane IRLi linnapeakandidaat Eerik-Niiles Kross (praegu Reformierakonna liige) dünaamilise ja terava valimiskampaania keskerakondliku korruptsiooni vastu. Nüüdne IRL jäljendas seda, ületades kohati hea maitse piiri (näiteks putukamürgipudelid kirjaga «Hr. Aeg»).
Tegelikku käitumist nägime aga juba esimesel volikogu istungil. IRList oleks olnud ausam ja tulemuslikum siis juba Keskerakonnaga ka Tallinna linnavalitsemises koalitsiooni minna – ka ametikohti oleks vast saanud rohkem kui ühe.
Poliitika sisu kaldub aga Tallinnas üha rohkem selle poole, mis langeb kokku Keskerakonna idamaise koostööpartneri huvidega, ja IRL on mõnekümne tuhande eurose aastatasu eest sellele oma pitseri alla pannud.