Eilne päev sisaldas endas kahte olulist sündmust Tallinna poliitikas, mille mõjud ületavad Eesti pealinna piirid, kirjutab Tallinna linnavolikogu liige Wesse Allik (Konservatiivne Rahvaerakond).
Wesse Allik: troonide mäng Tallinnas. Peaosades Mart Luik ja kapten Zuzu (2)
3. november 2017, 19:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paar päeva enne valimisi kutsus Isamaa ja Res Publica Liitu (IRL) kuuluv Urmas Reinsalu moodustama Tallinnas ühist koalitsiooni Keskerakonna vastu. Arvestades valimistulemustega, võisid tsentrisid küll ühe häälega võita (40 kohta 79st linnavolikogus), aga praktikas on selline kerge ülekaal liiga väike, et pikemas plaanis juhtida mugavalt linna. Seda eriti, kui opositsioon on ühtne, sest siis piisaks vaid ühest puudujast.
IRLi jaoks ühtse opositsiooni nõudmine kujunes reaalsuses välja lihtsalt taktikaliseks sammuks, et ilma koalitsioonilepinguta Keskerakonnalt hüvesid edukamalt välja tingida.
Raivo Aeg ja IRL valetavad, otse näkku ja lihtlabaselt. Kokkulepe opositsioonijõudude vahel oli ja linnavolikogu teise aseesimehe koha pidi saama reformierakondlasest Ülle Rajasalu. Ent selleks sai hoopis IRLi kuuluv Mart Luik. Pole ilmselt vaja pikalt mõelda, et Keskerakond andis kui üks mees oma hääle talle. Ilma nõupidamise või millegi muuta, nad läksid valimiskastide juurde ja lihtsalt andsid. Mingeid eelnevaid kokkuleppeid ei eksisteerinud ju?!
Volikogu arvatavasti kõik keskfraktsiooni liikmeid leidsid, et septembri algul IRLi – kõige vähem hääli, valimiskünnist ületanud erakondadest Tallinnas – astunud (Tegusast Tallinnast) just see inimene sobib esindama opositsiooni häält kõige paremini.
Mitte ainult tavalist inimest, vaid «suure juhtimiskogemusega», nagu tarvitses öelda Riina Solman Luige kandidatuuri üles seades. Arvestades mehe viimaseid tegemisi, siis kõlas see pigem sulaselge mõnitusena. Selle aasta 8. septembril siinsamas Postimehes ilmunud BNSi artiklis Urmas Laht andis mõista, et pärast mehe töölt vabastamist on luigelend lihatööstuses ära lõpetatud. «Pärast juhatuses tehtud muudatusi – ehk Luige töölt vabastamist – on tootmismaht kasvanud kevadiselt 20-25 tonnilt ligi 50 tonnini kuus.» Arvatavasti on vähe ettevõtteid maailmas, kus tegevjuhi väljavahetamine annab nii kiiret ja nii efektset tulemust. Edasised kommentaarid on vast liigsed Luige juhtimisvõimete kohapealt.
Lugu võib olla ka veidi isegi teistsugune, aga ikkagi sama inetu. Juba enne Luige kandidatuuri ülesseadmist ringles kuulujutt, et Keskerakond oli talle teinud ettepaneku üle tulla ja vastutasuks saab ta linnavolikogu aseesimehe koha (teises versioonis räägiti, et Luik läks ise Keskerakonna käest pakkumist küsima). Ükskõik, kuidas sellega ka oli, IRL lendas aga kahvlisse – Luige lahkudes fraktsiooni nelja liikmega enam ei oleks teinud (miinimum on viis liiget), samuti tähendanuks see palgalise fraktsiooninõuniku koha kadumist. Otsustati, et minnakse halva mänguga kaasa ja Luik jääb «mitteametliku Keskerakonna saadikuna» IRLi formaalselt alles.
Sellega oli rahul Luik (hea palga peal), IRL (neil jääb alles fraktsioon) ja muidugi Keskerakond (IRL on neil Tallinnas peos või vähemalt on kõva kiil löödud opositsiooni sisse).
Talv on tulekul IRLi jaoks, sest ainus, kes selle lahendusega rahule ei jäänud, on IRLi valija.
Kapten Zuzu
«Opositsiooni» (seekord volikoguvälise) kaasamisel otsustati esmapilgul «naljaka» valiku kasuks - Rohelised, kes ei ületanud valimiskünnist.
Meedias on arutatud, et peamiselt selleks, et loopida sotsiaaldemokraatidele kaikaid kodarasse. Mis on ka muidugi kasulik Keskerakonnale (ainus tõsisemalt võetav konkurent vasakpoolse valijaskonna hulgas), kuid üldjoontes näitasid protestid Haabersti ristmiku ja Reidi tee vastu, et Tallinnas on olemas valijaskond, keda huvitab roheline mõttemaailm.
Keskerakonna valimistulemused näitasid ka seda, et kui tahetakse ka järgmistel valimistel ainult üksi mängima jääda, on vaja saada ka mujalt toetust kui ainult venekeelse elanikkonna seast. Tõenäoliselt suudab Keskerakond siiski rohkem profiiti lõigata roheliste valijate seas kui Rohelised ise.
Mõttekäik «Troonide mängus sa kas võidad või sured. Vahepealset võimalust ei ole» iseloomustab Roheliste olukorda vast kõige paremini. Kas nad tõmbavad endale Keskerakonna jamade tõttu täiesti vee peale või sõuavad järgmiselt üldvalimistel tänu pildil püsimisega riigikokku. Muud võimalust väga pole.
Savisaare väärilised kombinatsioonid
Savisaar oli esimesel volikogu istungil küll väga kaugel oma tippvormist, kuid Keskerakonna ridades on tublisid õpilasi küllaldaselt. Mida kokkuvõttes siis Keskerakond saavutas?
Mitte keskerakondliku võimu esindavad Tallinnas, Mart Luik ja Züleyxa Izmailova. Igapäeva poliitikaga mitte väga lähedalt seotud inimesele võib tekkida tunne, et kui see on tõesti parim, mida opositsioon suudab välja panna, siis Keskerakonnale tõesti alternatiivi pole.
Roheliste kampavõtmisega saab Keskerakond igal juhul punktivõidu. Rohelised astuvad sotside kandadele ja Keskerakond võib võtta ka mõne lisahääle. Samal ajal on Rohelised linnavalitsuse sigaduste kaasvastutajad.
Opositsiooni ühtsusele, mis on napi enamusega Keskerakonnale võimulpüsimiseks Tallinnas pikemas plaanis suur oht, sai lüüa korraliku mõra IRLi abil.
Samal ajal saadi see kõik väga odavalt kätte – ühe abilinnapea ja volikogu aseesimehe koha eest. Põhimõtteliselt oleksid nad pidanud kõige selle saavutamiseks võtma kellegi koalitsiooni ja siis oleks pidanud jagama hulga rohkem kohti ja raha laiali. Põhimõtteliselt saadi hetkel hakkama aga ainult kahe indiviidi kinni maksmisega.
Lõpetaks selle loo tsitaadiga «Üheksandast väravast», kus Boris Balkan tõdeb: «Pole midagi rohkem kindlamat siin maailmas, kui lojaalsus mida saab kinni maksta suure hunniku rahaga.»