/nginx/o/2013/09/05/2209637t1he9f1.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2261741t1h35fe.jpg)
Elektriohutusseadus ( EOS) muudeti 2015. aastal seadme ohutuse seaduseks (SeOS), mis tekitab segadust, kirjutab elektriinsener Jüri Laurson.
Jüri Laurson: ohtlikud mängud seaduse nimega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enne muutmist kehtinud elektriohutusseaduse normdokument oli igale lugejale arusaadav, sest seaduse nimi viitas, et tegemist on elektriohutusalase seadusloomega. Vajalike muudatuste ja täienduste tegemisel ei oleks vaja olnud seaduse nime muuta, sest muudatusi oleks saanud teha lugejat segadusse ajamata, kui eeskujuks oleks võetud lähinaabrid, kelle juures juhtub elektriõnnetusi vähe. Näiteks Soomes, Rootsis, Taanis jm kehtib EOS, mida aeg-ajalt vastavalt vajadusele täiendatakse.
Öeldakse, et nimi ei riku meest, kuid praegu kehtiva seadme ohutuse seaduse nimi tekitab hämmeldust. Kehtiva seaduse eesmärk on tagada seadmete ja nendega seotud protsesside ohutus. Seadme ohutuse seadusest võib lugeja aru saada, et see kehtib kõikvõimalike omavahel ühenduses olevate seadmete ja nendega seotud protsesside kohta.
Tundub, et seaduse koostajate silmis on meie inimeste elektriohutusalased teadmised nii head, et seadmete ning elektriohu kohta käivad nõuded võib ühte patta panna. Varem kehtinud EOSis olid selged nimetused «elektripaigaldis» ja «elektriseade», mis ei võimaldanud elektriohutusseadust erinevalt tõlgendada.
Kui analüüsida pärast praeguse seaduse jõustumist toimunud elektriõnnetusi, siis näeme, et õnnetuste arv ei ole vähenenud. Paneb imestama, kui hoolimatult ja end ohtu seades tegutsetakse kõrgepingeliinide läheduses autokraanadega ja suurte kalluritega. Näib, et kehtiv seadme ohutuse seadus on tekitanud elektriohust ekslikke arusaamu, sest muidu ei oleks ükski töödejuhataja lähetanud autojuhti või kraanajuhti kõrgepingeliinide ohutsooni.
Ometi peaks tööde tegemise eest vastutajale nagu ka auto ja tõsteseadme juhile teada olema, et elektriliinide kaitsetsoonides mehhanismidega tegutsemiseks peab olema liinivaldaja luba ja sageli isegi järelevalve. Sageli unustavad vastutavad töödejuhid, et tänapäeval kasutatavad tõstemehhanismid ja kallurautode kastid võimaldavad tõusta palju kõrgemale kui nõukogudeaegsed ja nende tõstekõrgus võib ulatuda kõrgepingeliinidele ohtlikule kaugusele, mis võib lõppeda juhile surmaga.
Et elektriohutusele paremini tähelepanu juhtida, peaks normdokumendi kogumikul olema pealkiri «Elektriohutusseadus», siis oleks igale lugejale arusaadav ja üheselt mõistetav, et jutt käib elektriohutusest.
Elektriohutusseadus, mida aeg-ajalt täiendataks, muutuks igale lugejale üha arusaadavamaks. Nime poleks vaja olnud muuta ja vaatamata selle muutmisele jääb elekter suurimaks ohuallikaks.
Elektriohutusseadust tuleb laiemalt elanikkonnale tutvustada ja arusaadavaks teha, mitte arusaamatust tekitada.