/nginx/o/2023/01/08/15068012t1h3ce3.jpg)
/nginx/o/2015/03/02/3825231t1h42fb.jpg)
Sallivusideoloogia hakkab asenduma sallimatusideoloogiaga. Selline mulje jääb, kui vaadata Eesti avalikkuses maad võtvat suhtumist igasugustesse nähtustesse ja inimestesse, kes vajaksid pigem kaitset. Oma osa siin on muidugi ka sallivusideoloogial ja selle sõduritel.
Kuid kõigest järjekorras. Soome keeles on sallijate kohta kasutusele võetud üsnagi hea sõna: suvakki. Tuleb see sõnast suvaitsevainen ehk «salliv», aga soome keeles muutub suvakki «ülemäära sallivaks». Muidugi on soome netitrollid suvakkiʼga lajatanud paljudele ja nende käsituses saab suvakki üsna halvaendelise varjundi. Sellegipoolest pole eesti keeles nii neutraalset sõna, sest tolerast viitab ühemõtteliselt seksuaalsele sättumusele. Kraadi võrra kangem kui Soomes.
Pinged on Soomes samamoodi olemas, aga meil taotakse spektri eri otstes trummi kõvemini. Esmalt muidugi oktoobri algul ilmavalgust näinud inimõiguslaste äpp, millega saab teavitada vihakõnest vähemuste aadressil. Eesmärk on üllas: Eesti Inimõiguste Keskuse kodulehel seisab «õigus elada vabana hirmust». Kardetavasti juhtub küll vastupidine: juba antakse sotsiaalmeedias hagu äpi pihta ja muidugi ka nende pihta, keda see äpp peaks kaitsma.
Vanasti nimetati seda pealekaebamiseks, lihtsalt äpp kui 21. sajandi platvorm on asendanud anonüümkirjad ja postkasti. Astrid Lindgren on oma «Kalle Blomkvistis» seda kõike ette näinud – meenutage, mis juhtus politsei palvega anda üles roheliste gabardiinpükstega mees.
Spektri teises otsas on näiteks Lauri Vahtre, kes kirjutab intelligentsest rahvuslusest (PM, 06.10). Ta nendib, et tuleb «tunnistada, et sallimatus kui selline on loomulik tunne. Nagu ka kadedus, viha või solvumine. Ükskõik, kas see kellelegi meeldib, kuid neid tundeid ei saa «välja juurida», vähemalt mitte ühiskonnast tervikuna. Küsimus saab olla vaid nende talitsemises ja vaoshoidmises, mida suudab (mingil määral) tagada vaid seesama ühiskond oma kõlblusreeglitega.»
Jah, aga kui vaos see tunne siis hoitud on? Praegu kipub ikka asi sinnapoole, et tõstes sallimatuse kui loomulikkuse lipukirjaks, jääbki tagaplaanile sallivus. Kahtlemata on igas kultuuris mingi osa sallimatust, seda ei saa eitada, kuid samamoodi on igas kultuuris ka mingi osa sallivust. Iga kultuur reguleerib sallimatuse ja sallivuse vahekorda omal kombel, kuid defineerida kultuuri üksnes sallimatuse kaudu on väär.
Veelgi vääram on eeldada, et kultuur oleks justkui täiesti peenhäälestatud mehhanism, mis sallib üksnes õigeid ega salli valesid nähtusi. Oleks asjad siis tõesti nii lihtsad. Eestis kipub olema ka nii, et kuskil on grupp kodanikke, kes teavad täpselt, mida tohib sallida ja mida mitte. Enamasti küll mitte.
Nii olemegi jõudnud olukorda, kus vanad eetilised kategooriad, nagu «õige» ja «vale» või «hea» ja «kuri», pole enam olulised. Näiteks kui te kedagi sõimate või lausa lööte, võite ennast kaitsta sellega, et tegelikult seisate te eesti kultuuri eest ja igasugust ohvri- ja solvumiskultuuri pole meile vaja importida.
Teisel pool aga on inimesed, kes ütlevad ette, mida te peate ütlema, missuguseid sõnu kasutama ja põhimõtteliselt ka juba seda, mida peaksite sööma ja jooma. Vahepealne ühisosa aga järjest aheneb ning üha enam leiate te end emmast-kummast kaevikust. Kui hea see kõik on eesti kultuurile tervikuna või kas kaitset vajavad inimesed on ka reaalselt kaitstud, on muidugi iseküsimus.