Raul Rebane: järgmine rahvuslik suurprojekt – Patarei korda!

Patarei merepoolsel küljel olevad kolm pooltorni (pildil üks neist) võimaldasid tulistada piki müüri nii kahurist kui ka püssidest, rahuajal olid need aga kasutusel käimlatena. Foto: Liis Treimann

Vastutuse kunagise merekindluse ja vangla Patarei saatuse eest peaks võtma riik, et sellest kujuneks võimas rahvusvaheline mälu ja mäletamise koht, kirjutab kolumnist Raul Rebane.

Tallinna lahe ääres kaunil kohal laiuv tsaariaegne merekindlus sisaldab meie kollektiivses teadvuses palju kihte, enamiku ettekujutuses on see aga kurikuulus nõukogudeaegne vangla. Tohutu ehituse saatus on olnud arutelu all aastaid, tänuväärselt on teemat elus hoidnud paljud inimesed ja organisatsioonid.

Viimasel ajal on diskussioon olnud intensiivsem, sest kõik saavad aru, et midagi tuleb ette võtta, muidu laguneb see erakordne kultuuriväärtus lihtsalt ära. Segab ideede- ja rahapuudus, eelkõige viimane.

On pakutud välja võimalusi Patarei erastada, teha sinna õppeasutusi, müüa see juppide kaupa maha, luua muuseumikompleks ja mida kõike veel. Ükski plaan pole teoks saanud ja nii ta seisab ja laguneb. Ei ole ka selge, kas eestvedaja peaks olema riik või tuleks proovida erasektoriga kokkuleppele saada.

Selle jutu mõte on lihtne: vastutuse Patarei saatuse eest peaksimevõtma meie ise ja meie käepikendus ehk riik. Eelkõige seepärast, et ei ole näha erahuvi, mis suudaks panna selle kompleksi kiiresti kasumit tootma, ja kui selline oleks, siis poleks Patarei ilmselt enam see ajalooline sümbol, millisena me teda näha tahaksime.

See ei pea toimuma homme, aga suund tuleks võtta ruttu, muidu pole varsti enam midagi parandada. Selline suurejooneline ehitus võtaks ideekonkursist koos projekteerimise, planeerimise ja ehitamisega aastaid, aga iga teekond algab esimesest sammust. Esimene samm tuleks teha ruttu ja see oleks kokkulepe, et teha.

Väga tahaks loota, et selle koha peal erakonnad leiaks kiiresti ühise keele, sest suurt võimu seal jagada pole.

Diskussiooni ergutamiseks esitan selle plaani plussid ja miinused.

Plussid

1. Väikeriik ei tohi väikselt mõelda, muidu jäädki pisikeseks. Meil on riigina kogu aeg üks suur kultuuriline asi käsil olnud, kas siis Kumu, Lennusadam või Eesti Rahva Muuseum. Kõik on valmis, väga positiivse vastukajaga ja uhkust tekitavad objektid. Hetkel aga midagi väga suurt käsil pole, iseseisvas riigis nii olla ei tohiks.
2. Kui see kunagi korda saaks, siis kujuneks Tallinna mereäärest koos Noblesseri ala, Lennusadama, Patarei, Kultuurikatla, linnahalli ja uueneva sadamaga erakordse tähendusega rahvusvaheline kultuuri-, muuseumi-, konverentsi- ja turismikompleks. See oleks tulevikus suure uhkuse allikas.
3. Patarei on nii suur, et see mahutaks mida tahes. Loetlen vaid mõningaid aastate jooksul välja pakutud ideid: teadusasutused, politseimuuseum, sõjamuuseum, Patarei muuseum, autoritaarsete režiimide muuseum, loomeinkubaator, kultuuriürituste kompleks, toitlustusasutused, hotell jne jne. Seal on küll nii, et kui on fantaasiat, on ka ruumi.
4. Tallinna külastab aastas vähemalt 500 000 lõbusõiduturisti, lisaks teised turistid ja kohalikud. Kõik need arvud kasvavad, neile on vaja uusi kohti ja uusi elamusi. Lennusadama näide tõestas, et tee hea asi ja kohe on inimesed kohal. Laevaga tulijatele oleks ebatavaline luksus, kui nii võimas kompleks oleks kohe sadama kõrval. Sealt ka raha.
5. Korras Patarei lubaks luua uusi kombeid, üritusi ja rituaale. Eesti inimestele tekiks seal uued liikumisrajad ja harjumused.
6. Tekiks uus ja võimas õppekeskus, kus noorele põlvkonnale ajaloomälu huvitavalt ja praktikas edastada. See muutuks kooliekskursioonide kultuskohaks, pole kahtlustki.

Miinused

Miinuseid palju ei ole, kui, siis ehk see, et tundub kallis.

Kui kulutusi ei peaks hakkama tegema nüüd kohe, vaid paari aasta pärast ja need jaotuksid paljude aastate peale, siis oleks seda kõike lihtsam taluda. Täisrenoveerimine maksaks eri hinnangutel 100–150 miljonit, aga see on puhas ennustus, niikaua kui pole selge idee.

Kokkuvõtteks

Kujundada Patareist võimas rahvusvaheline mälu ja mäletamise koht oleks suur ühine ponnistus, aga seal kannatanute ja uute põlvkondade nimel tuleks see ette võtta.

Motivatsiooni selle teemaga välja tulla suurendas paar aastat tagasi koos onu Eeriga Patareis käimine. Ta polnud seal tükk aega viibinud, viimati 68 aastat tagasi, kui algas teekond metsatöödele, vasekaevandustesse ja üksikvangistusse.

1948. aastal 19-aastasena saada mitte millegi eest 25 aastat Siberit on hirmus saatus, aga vastu ta pidas. Onu käis ja vaatas konge, näol kummaline ilme. Temaga kaasas olnud noored ei saanud aru, kuidas sellistes tingimustes üldse elada sai ja kuidas oli võimalik mitte lolliks minna.

Aitas lootus, et ehk kunagi on võimalik omasid näha, seletas onu. Eeri vend Mihkel oli sel ajal ka Patareis kinni, võimalik, et mõnekümne meetri kaugusel, aga kokku said nad uuesti alles üheksa aasta pärast. Aitasid ka kodumälestused ja laulud, «Patarei rokki» laulab 88-aastane mees tänaseni kasvõi une pealt. Eeri on õnnelik; enamik tema saatusekaaslasi vaba Patareid näha ei saa, nad on ammu kas Siberi või kodumaa mullas.

Praeguse aja noored, kes sinna sattusid ja kiiresti ununevat minevikku oma silmaga nägid, tulid Patareist välja kindlasti paremana, kui sisse läksid. Tugev emotsioon õpetab kiiresti. See ongi peamine põhjus, mis tuleks rutata ja asi ära otsustada.