Verni Leivak

FOTO: Postimees.ee

Lihtsa inimesena olen suhteliselt harv ID-kaardi kasutaja: teen internetipangas makseid, ostan pileteid ja vahel ka asju. Mitte iga päev. Nagu sajad tuhanded teisedki lihtsad inimesed.

Kuna talvepuhkuse aeg läheneb, ei tahtnud ma ülisoodsast hotellipakkumisest oma reisisihikohas ilma jääda. Üritasin päevade viisi oma ID-kaardi sertifikaate kauguuendada, see aga lõppes fiaskoga. Ja ehkki turvariskiga kaartide toimimine lõpetati üle riigi alles reede öösel, ei õnnestunud mul juba läinud kolmapäeval hotelli eest tasuda ning seepärast tormasin neljapäeval politsei- ja piirivalveameti Tallinna Tammsaare tee teeninduspunkti, et lasta oma turvariskiga ID-kaart turvaliseks muuta.

«Kas tulite lugu kirjutama?» küsis teenindaja kavala naeratusega sissejuhatuseks, kui olin kaks tundi umbses ja rahvast tuubil saalis järjekorras seisnud ja imestanud, et mõni vanem inimene kokku pole kukkunud. Teenindaja rääkis, kuidas juba päev varem teenindussaalis pilti käidi tegemas, avaldas nördimust, kui kehvasti on üldsust ID-kaardi uuendamise vajadusest teavitatud, ning jagas mu skeptilist suhtumist Eesti kui e-riigi kuvandisse. Tänan taevast, et ma ei läinud teeninduspunkti reedel, kui järjekord lausa õues vonkles.

Neljapäeval oli aga hotelli sooduspakkumine juba lõppenud. Seega ei hakanud ma oma uusi PINe ka katsetama.

Ootamatult tekkis selleks vajadus reede hommikul: helistas tuttav, ütles, et ei saa SEBs ülekannet teha, ja kuna sularahaautomaati lähedal pole, siis ehk saaksin talle teenuse eest maksmiseks linna teise otsa sularaha tuua. Muidugi sain. Aga enne, mõtlesin, kontrollin, kas uued sertifikaadid toimivad. Sama jama: arvutiekraan oli hall ja inglisekeelne kiri ees, et panga server on maas.

Otsustasin SEB peakontorist läbi põigata, et nõuda endale vana kooli klassikat – koodikaarti. «1. novembrist pank enam koodikaarte ei väljasta,» teatas teenindaja ja väitis, et kuuleb serveri toimimatusest esimest korda.

Väitis sedagi, et e-pank ei pruugi uuendatud sertifikaate toetada. Läks kuhugi asja uurima, helistas kuhugi, rääkides hästi vaikselt. Ning teatas, et kõik ikkagi toimib, lisades, nüüd juba üllatusena, et on ise kodust oma uuendatud sertifikaadiga ID-kaardiga toiminguid teinud. Pakkus taskutelefonipõhist Smart-IDd, kuid loobusin sellest. Mul on ju ettevõtte, mitte isiklik telefon ja number.

Viis minutit pärast telleri juurest lahkumist oli SEB internetipanga lehele ilmunud teade: «Internetipanga kasutamine võib olla häiritud seoses ID-kaardi sertifikaatide peatamise ja uuendamisega.» Veidi hiljem võisime ühest uudisteportaalist lugeda, et suurpangad soovitavad ID-kaardi sisselogijatel kiiresti muu võimalus leida ning koodikaart (!) üles otsida.

Aitäh soovituse eest!

Kõik see on enam kui kummaline. Eesti Euroopa eesistumise ajal ei suudetud saatuse irooniana välisajakirjanikke isegi kvaliteetse wifi-ühendusega kindlustada. Peaminister aga räägib endiselt – nagu katkine grammofon – meie tugevast digiriigist, IT-minister tutvub kriisi ajal Iisraelis kosmosetehnoloogia uusimate suundadega ja ajakiri Forbes kirjutab, et pakirobotid on Tallinna tänavatel täiesti tavaline nähtus.