Võib tunduda üllatav, et nii lihtne asi nagu pardakaardi esitamine Tallinna lennujaama poodides suudab segadusse ajada mitu institutsiooni.
Agaate Antson: häma vastutusest ei vabasta
3. november 2017, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirjutades pardakaartideteemalist artiklit «Seaduseauk, mida Tallinna lennujaamas ära kasutatakse», rullus lahti vastutuse teiste kaela veeretamise ahel, mis pani kohemaid küsima, miks toimub hämamine pealtnäha lihtsal teemal.
Arusaamatus ilmnes juba pardakaardi esitamise absoluutse kohustuse teemal. Pärast erinevate vastuste andmist oli lennujaama esindaja ka ekspertidega konsulteerimise järel veendunud, et selline kohustus pole küll lennujaama nõue, kuid on siiski poodidele määratud käibemaksuseadusega, mis rahandusministeeriumi esindaja sõnul aga pole tõsi. Eestis ei eksisteeri seadust, mis lennujaama tollitsoonis pardakaardi küsimist igal juhul kohustaks ning enamik poode klientidelt pardakaarti ka ei küsi.
Lisaks tõstatus pardakaartide teema uurimisel küsimus, mille alusel üldse võib pood end tax-free'na ehk maksuvabana reklaamida. Ainus organisatsioon, kes pidas poe enda tax-free'na reklaamimist, kuid tegelikult soodustuse mitte pakkumist kahtlaseks, oli tarbijakaitseamet. Segaduse tõttu suunas temagi selle küsimusega kõigepealt maksuameti poole, kes oli aga varem juba soovitanud tarbijakaitseametisse pöörduda.
Pardakaardi esitamises ei ole tegelikult midagi halba. Sellega saab klient tõendada, et ta reisib väljapoole Euroopa Liitu, mispuhul temale käibemaksukohustus ei kehti.
Kummaline on aga see, et praegu on täiesti seaduslik asjaolu, et lennujaama poed, nagu R-kiosk ja Euroshop, selliste klientide puhul käibemaksu ei võta, kuid sama hinna (ehk siis omahinnale 20 protsenti lisaks) peab tarbija välja käima igal juhul. Lihtsamalt öeldes tähendab, et nad teenivad suurema kasumi nende ostude pealt. Rahandusministeeriumi ja maksuameti arvates on poed aga oma hinnakujunduses vabad ning sellises käitumises probleemi ei nähta.
Vahest ei olegi küsimus mitte seaduste ümber tehtavates vangerdustes, mis võimaldavad seaduseauku ära kasutades endale kasumit lõigata, vaid eetikas ja südametunnistuses.
On arusaadav, et äritegevus pole heategevus, aga kui pood teenib kindlate klientide pealt arvestatavat lisakasumit, tundub loogiline, et selline tulus klient (ehk Euroopa Liidust välja reisiv inimene) saaks ka ise mingist soodustusest osa.
Poodide hämamine ja vastutuse veeretamine viitab sellele, et käibemaksuga skeemitamine on ka poodide esindajate arvates piisavalt kahtlane, et mitte tahta sellest rääkida. Sellistelt poodidelt saabus nii ähmaseid kui ka kohati ärritunud vastuseid. Vastamisest proovis kõrvale puigelda isegi lennujaama Sokisahtel, mis pardakaartide ja maksusoodustustega ei tegelegi. See ja kogu poodide vastamise stiil on minu arvates hea näide sellest, et poed saavad ka ise käibemaksurahaga jahmerdamise ebaeetilisusest aru. Vanarahva ütlus, et õige hõlma ei hakka keegi, kinni tundub siingi omal kohal olevat.