Juhtkiri: Tallinna Keskerakonna ja kaasamise abilinnapea

Keskerakond ja rohelised sõlmisid Tallinna botaanikaaias koalitsioonileppe. Foto: Tairo Lutter

Eesti poliitikas tegutses 1990. aastate algul terve klounide partei, kes tegi riigikogus maagilisi rituaale, pani esimehe Raekoja platsile häbiposti ja korraldas muid kummalisi aktsioone. Valijate ebakompetentsus on võimule aidanud ikka ebaprofessionaalseid poliitik-populiste. Nende valijad ei otsi muud kui emotsioone ning tsirkus ja klounid seda kahtlemata pakuvad. Tänapäeva poliitik ei tohiks samas olla marginaal ja lubada oma töös labaseid elemente, nagu internetitrollingut, klounaade, grimasse, vaidlusi «ise oled loll» ja nii edasi. Paraku on kloun-poliitikuid sotsiaalmeedia tuleku ja arenguga saanud rohkem ning klounide pealetung vähendab veelgi usaldust poliitikute vastu.

Raske on pidada Keskerakonna ja roheliste koalitsioonilepet Tallinna linnas millekski muuks kui klounaadiks. Hiljutistel kohalikel valimistel ei ületanud viimased pealinnas isegi valimiskünnist, seega mingist valija antud mandaadist nende puhul rääkida võimalik ei ole. Valijat ei saa selles ka süüdistada, kuna rohelised otsustasid viimastele valimistele minna marginaalidena, mingit tõsiseltvõetavat tulevikumudelit, mida valija poliitikutelt ootab, neil ei olnud. Inimestel on aga tarvis täpselt teada, kes on need poliitikud, kellele nad järgnevad ja kuhu neid juhitakse.

Tulevane keskkonnaala ja nn kaasamise abilinnapea Züleyxa Izmailova on Eesti poliitikas marginaalne nägu, kes millegi muu kui oma garderoobi demonstreerimise, ravikanepi propageerimise ning osalusega psühhedeelsetes muusikavideotes silma pole paistnud. Paratamatult tekib küsimus, miks on tarvis Tallinna linna ainuvalitsejal Keskerakonnal liitu klounidega.

Põhimõtteliselt on Keskerakond seadnud Tallinna linnas lavale dekoratsioonid, veenmaks saalis istujaid selles, et see, mida nad näevad, on elu ise, mitte nende jaoks spetsiaalselt korraldatud etendus. Igasugused poliitik-klounid ja marginaalid sobivad sellise etenduse dekoratsioonideks suurepäraselt. Samas räägib see viletsavõitu vodevill sellest, kes ja kuidas valitsevad Tallinna. Ka linnakodanike valitud esinduskogu ehk linnavolikogu on pelgalt dekoratsioon selles spektaaklis, mille tegelikud režissöörid istuvad kulisside taga Keskerakonna tagatoas ja nukujuhid Vabaduse väljaku kõrgetes kabinettides.

See räägib ka nn Savisaare-järgsest Keskerakonnast, mille juhid on Edgar Savisaar üles kasvatanud ning välja õpetanud. Endised vihmavarjuhoidjad ja kohvrikandjad on omandanud oma õpetaja ja endise patrooni maneerid ning kalduvused intriigidele ja manipulatsioonidele, millest viimane ongi «võimuleping» rohelistega, mis peaks tekitama  Eesti poliitikas segadust ning seeläbi aitama parandada Keskerakonna positsioone.