Aivar Kallam: mis juhtuks, kui riik loobuks raha monopolist?

Bitcoin Foto: SCANPIX

Kas raha on rangelt tsentraliseeritud või iga ettevõtja võib (krüpto)raha emiteerida, küsib ettevõtja Aivar Kallam.

Teame, et riigi raha käibele laskmine on tsentraliseeritud. Krüptoraha (bitcoin ja teised) ehk eraraha loojad aga rõhutavad, et nende oma on detsentraliseeritud. See tähendab, et krüptoraha emiteerimine ja käibelt kõrvaldamine ei allu riigi (sealhulgas keskpanga) kui keskvõimu kontrollile. See tähendab ka seda, et krüptoraha ei ole seaduslik maksevahend.

Selline allumatus (detsentraliseeritus) läheb vastuollu rahaseaduse paragrahviga kaks, mille kohaselt raha «käibelelaskmise (emiteerimise) ja käibelt kõrvaldamise ainuõigus kuulub Eesti Pangale». Sama väidab ka meie põhiseaduse paragrahv 111: «Eesti raha emissiooni ainuõigus on Eesti Pangal.»

Raha emissiooni ainuõigus tähendab, et raha on riigi monopol. Ehk raha emiteerimine on rangelt tsentraliseeritud. Mis juhtub kui keegi (peale riigi/keskpanga) hakkab emiteerima eurot kui seaduslikku maksevahendit? Riik realiseerib oma õiguse raha monopolile, kuulutades selle raha valerahaks ja ebaseaduslik raha emiteerija saab range karistuse. See tähendab, et mingist detsentraliseerimisest raha emiteerimisel riigi rahamonopoli korral ei saa juttugi olla.

Valitsus kui kooperatiivne ettevõte

Mis aga juhtuks kui riik loobuks raha monopolist? Sellisel juhul võiksid kõik soovijad hakata emiteerima eraraha. Raha emiteerimine kujuneks tavaliseks, konkureerivaks tegevuseks (ettevõtluseks) vabal turul. Samasuguseks tegevuseks nagu kaupade ja teenuste tootmine, jaotamine ja vahetamine.

Austria päritolu majandusteadlane Friedrich A. Hayek on oma teostes kutsunud üles loobuma raha riiklikust monopolist. «Nagu moraal, õigus, keel ja bioloogilised organismid, tulenevad ka rahainstitutsioonid spontaansest korrast – ning võimaldavad samal kombel varieerimist ja valikut.» (F. A. Hayek. Hukutav upsakus. Tln. 1997, lk 143).

Hayek väidab, et «raha on vabade inimeste koostöö [...] vältimatu nõue», mida riigi keskvõim on «häbitult kuritarvitanud, et temast on saanud turumajanduse kõigi isekorrastuvate protsesside häirete esmaallikas».

Seega, Hayeki järgi on raha isekorrastuva (nähtamatu käe) tegevuse tulemus, mis tähendab, et «turumajandus edendaks oma potentsiaali edukamalt, kui tühistataks riigi rahamonopol» (samas, lk 144).

Oletame, et võtame Hayekit kuulda ja tühistame riigi rahamonopoli. Mis on siis sel juhul seaduslikuks maksevahendiks? Kas vabal turul konkureeriv eraraha saab olla seaduslikuks vahendiks, mida valitsus võtab vastu maksude katteks? Tõenäoliselt mitte, sest seadusliku maksevahendi olemasolu eeldab riigi rahamonopoli olemasolu. Pole raha emiteerimise riiklikku monopoli, pole ka seaduslikku maksevahendit maksude maksmiseks riigile.

Teisisõnu, maksude maksmise kohustuse aluseks on riigi rahamonopol. Riigi rahamonopoli tühistamise korral muutub maksude maksmise kohustus vabatahtlikuks. Milline näeks siis välja riik, valitsus? Valitsus näeks tõenäoliselt välja kooperatiivse ettevõtte moodi. Valitsus kui kooperatiiv korraldaks neid ühistegevusi, mida üksikult teha poleks mõttekas.

Praktikas ei toimi

Selleks, et tühistada riigi rahamonopol peaksid eraisikud eraraha (krüptoraha) vastu võtma kaupade ja teenuste eest vahetustehingutes. Teisisõnu, eraraha peaks muutuma üleüldiselt aktsepteeritavateks rahaks, rahaks, millel on (stabiilne) väärtus.

Mis annab erarahale väärtuse? Ameerika majandusteadlase Milton Friedmani järgi on selleks väärtuse andjaks arvamus. Rahal on väärtus, sest «igaüks arvab, et sel on väärtus». (R. & M. Friedman. Valikuvabadus. Isiklik arvamus. Tln 1992, lk 219).

Teisisõnu, Friedmani arvates annavad rahale väärtuse (üleüldised) vastastikused kokkulepped. Koostöökokkulepped, mis on vabatahtlikud (ilma riikliku sunnita) ja rajanevad vastastikuse omakasu saamise soovil.

Mis saab siis, kui vastastikune koostöö ei toimi või kui kokkuleppeid rikutakse? Sellisel juhul eraraha väärtuse aktsepti ei saa. Seega seda keegi reeglina vastu ei võta ega vahetustehinguid ei tee. Ehk eraraha kui detsentraliseeritud raha praktikas ei toimi, sest sellel puudub turvalisus (mille tagab(/vad) riigi seadus(ed)).

Rahal on väärtus vaid siis, kui riigil on raha monopol

Rahale ei anna väärtust kellegi arvamus või vastastikused kokkulepped. Rahale annab väärtuse, kui riik loob seadusliku maksevahendi. Teisisõnu kehtestab riikliku ainuraha, raha, mida riik (maksuamet) on valmis vastu võtma maksumaksmise kohustuse täitmiseks.

Nii on meie riik ühelt poolt kehtestanud riikliku ainuraha euro (seadusliku maksevahendi) ja teiselt poolt maksumaksmise kohustuse selles ja ainult selles rahas. See tähendab, et kodanikud on sunnitud aktsepteerima seda riiklikku raha (nad ei aktsepteeri seda vabatahtlikult). Vastasel juhul järgnevad riiklikud sanktsioonid maksumaksmise kohustuse täitmatajätmise tõttu.

See riikliku raha sundaktsept ei ole midagi muud kui rahale väärtuse loomine. Kui riik võtab enda loodud raha vastu maksude maksmisel, siis see loob vajaduse ka selle raha vastuvõtmiseks kodanike omavahelistes tehingutes. Lühidalt, seadusliku makse(u)vahendi loomine riigi poolt annab rahale üleüldise heakskiidu ehk väärtuse.

Järeldus

Iga ettevõtja ei saa raha emiteerida, sest erarahal puudub üleüldine heakskiit ehk väärtus. Raha väärtuse loob riik rahamonopoli kehtestamise kaudu. Krüptoraha (eraraha) detsentraliseeritus ei anna põhjust selle raha aktsepteerimiseks, see tähendab  detsentraliseeritus ei loo sellele rahale väärtust ei eraisikute ega riigi keskvõimu silmis. Rahale loob väärtuse seadusliku maksevahendi olemasolu. Seega on raha detsentraliseeritus fiktsioon. Raha detsentraliseeritus on samane seadusetuse mõistega. Raha teeb rahaks tema range riiklik tsentraliseeritus ehk seaduslikkus.