Martin Raude

FOTO: Erakogu

Kui hästi peegeldab Tallinna volikogu koosseis hääletajate valikuid ja kui suur on volikogusse pääsenute toetus? Arvud jahmatavad. Tuleb tõdeda, et käärid valimiste olemuse ja tulemuse vahel on suured. Volikogude representatiivsus lekib, kirjutab Ellex Raidla büroo advokaat Martin Raude.

Leke nr 1: valimisaktiivsus

Tallinnas osales valimistel 54 protsenti hääleõiguslikest inimestest. Seda on 10 protsenti vähem kui aastal 2013 ja 12 protsenti vähem kui aastal 2009. Ehkki tänavu oli hääleõiguslikke inimesi 18 271 võrra rohkem kui 2013. aastal (eelkõige tänu valimisea langetamisele), oli hääletamas käinud inimesi 26 512 võrra vähem kui 2013. aastal. Üks protsent valimas käinutest andis kehtetu hääle ja valimistulemus peegeldab seega 53 protsendi inimeste valikut.

Leke nr 2: valimissüsteem

Kümnendik valijatest (6 protsenti hääleõiguslikest inimestest) hääletas nimekirja poolt, mis ei ületanud valimiskünnist ja ei pääsenud volikokku. Valimistulemuse kujundas allesjäänud 47 protsendi inimeste valik. Valimised võitnud erakond sai 44 protsenti häältest, kuid 51 protsenti volikogu kohtadest. See tähendab, et valijate enamiku toetuse puudumisest hoolimata saadi volikogus enamus.

Seejuures said valimised võitnud erakonna nimekirjas volikokku valituks osutunud ja volikogu kohtadest enamuse moodustavad konkreetsed inimesed vaid 34 protsenti antud häältest (18 protsenti kõigist häältest).

Näiteks osutus volikokku valituks 44 häält saanud inimene, ehkki samas ringkonnas kandideeris 48 kandidaati, kes said temast rohkem hääli ja volikokku valituks ei osutunud (üks kandidaat sai 822 häält). Kokku osutus valituks 34 inimest (43 protsenti volikogu liikmetest), kes said vähem hääli kui samas ringkonnas kandideerinud ja valituks mitteosutunud kandidaadid.

Võrdluseks: kui volikogu kohad oleksid jaotatud ainult kindlas ringkonnas enim hääli saanud kandidaatide vahel, oleks volikokku saanud 20 inimest, kes sinna praegu valituks ei osutunud, ja volikogust välja jäänud sama arv inimesi, kes praegu valituks osutusid. See tähendab, et volikogu koosseis oleks veerandi ulatuses erinev.

Leke nr 3: kohast loobumine

18 protsenti valituks osutunutest otsustas volikogutööle mitte asuda. Loobujate poolt andis hääle 26 542 inimest ehk 13 protsenti valimas käinutest. Selle tulemusena pääses volikokku 14 inimest, kellele antud häälte koguarv oli loobujatest kuus korda väiksem. Kokkuvõttes said tööd alustavad volinikud 52 protsendi valimas käinute (28 protsendi hääleõiguslike inimeste) hääled. Võitjaerakonna nimekirjas volikogus enamuse moodustavad volinikud said 30 protsendi valimas käinute (16 protsendi hääleõiguslike inimeste) hääled.

Mainitud kolm tegurit mõjutavad volikogude representatiivsust vähemal või suuremal määral ilmselt kõikjal Eestis. Võib nõustuda, et madalal valimisaktiivsusel on suur roll ning valima minemata jättes toetakse vaikimisi ja pimesi valima minejate valikut. Samas tuleb küsida, kas valimisaktiivsust ei pärsi teadmine, et kellegi poolt hääletamise ja kellegi volikokku saamise vahel ei näi sageli seost olevat.

Arutelu nüüd ja kohe!

Mida väiksem on seos häälte saamise ja esinduskogusse pääsemise vahel, seda soodsam on pinnas valimissüsteemi umbusaldamisele ja demokraatlikest protsessidest kaugenemisele. Äärmuslikumatel juhtudel ei pruugita võõrandumist väljendada passiivselt, hääletama minemata jättes, vaid aktiivselt – tänavale minnes. Esinduskogu tunnetusliku representatiivsuse tõstmine aitab selliseid arenguid eos ennetada.

Võib arutada, kas väljapääs on valimiskünnise langetamises, d’Hondti meetodist loobumises, peibutushäältega teiste sisseaitamise välistamises või milleski muus. Arutelu peaks aga alustama kohe, et mitte olla pärast järgmisi valimisi vastamisi paratamatult taas tekkivate anomaaliatega. Kui antavad hääled peegelduvad volikogude koosseisus paremini, siis küllap on ka aktiivseid valijaid rohkem.