Peeter Espak: vasakintellektualismi diktaat on määratud taanduma

Peeter Espak Foto: Margus Ansu

Vasakintellektualismi diktaat on määratud nagunii taanduma ja selle ees ei tohiks mingil juhul hirmu tunda. Milline poleks ka tulevase vaimse kliima rõhuasetus, on see kindlasti eripalgelisem, loovam ja intelligentsem kui võimu- ja rahaihas eilsesse maailma kuuluvad standardsed keskmised «vasakintellektuaalid», kirjutab orientalist Peeter Espak.

Maailma ideelist arengut on vist alati iseloomustanud paratamatus, et mingite mõttesüsteemide akadeemilises maailmas (vanasti ka kirikus) ning avalikus arvamuses domineerivaks muutudes hakkab endine edasiviiv ja loov mõte tasapisi muutuma absoluutse keskpärasuse vaimseks või ka füüsiliseks diktatuuriks.

Seisvasse vette tekkib aga alati «vastukultuur», mille esindajaid asub keskpärasus oma positsiooni ja hüvede kaotamise hirmus kõikide mõeldavate vahenditega tõrjuma. Ühel hetkel olid paljud sotsiaalseid uuendusi või ka vaimset vabanemist nõutavad kirjanikud, kunstnikud ja teadlased ühiskonna peavoolu jaoks põlastusväärsed õõnestajad, keda võeti kui pidalitõbiseid. Ekstravagantsete ja romantiliste heidiktegelastena olid nad aga ka ihaldusväärsed müstilised olevused – nii vastassoo kui ka uuendusi otsiva eliidi esindajate silmis.

Leidnud laiemate rahvahulkade toetuse, suudeti paljut korda saata – alates naiste lubamisest ülikooli ja lõpetades töölistele inimväärse keskkonna tagamisega. Rääkimata võitluse käigus tekkinud loova pinge läbi sündinud tipploomest.

Aga loovus ning mõtte eesmärgistatus kadus, kui uuest mõtteviisist sai ühiskonna standardeluhoiak ja kõik kunagi taotletud õigused ja vabadused olid saavutatud.

Praeguseks on isikuvabadusi ja sotsiaalset õiglust taotlenud mõttest alles jäänud ainult paaniline «vähemuse» ja «rõhutu» konstrueerimine (või importimine), kui kaitstav vähemus tegelikult puudub. Oma eksistentsi on ju vaja millegagi õigustada ka olukorras, kus rikastunud töölisklassil pole sooja ega külma sotsiaalse õigluse sõdalastest, kes praegu teenivad juba märksa vähem kui sinikraed.

Mitmetes humanitaar- ja sotsiaalteaduste harudes näeme rahvusvahelisi «koolkondi» ja pidevalt sündivaid uusi uurimisalasid (ahistatuid tuleb ju kogu aeg juurde), mille ainus kultuuriline «kasu» ja ka ühiskondlik rakendatavus seisneb sama eriala teoreetikuks olemises. Ja muidugi selgitustöös ühiskonnale, et kui sedasama eriala rahastatakse napilt  (milles sageli süüdistatakse faktidele toetuvaid reaalteadlasi), siis võib saabuda üleilmne katastroof, mis viib inimkonna hävingusse või moraalsesse vabalangusse.

Millegi teaduslik uurimine on aga tihtipeale asendunud uurimismeetodi üle arutlemisega, «kuidas peaks õigesti» uurima, ning omakorda veel meetodiuurimisele sobiva meetodi üle teoretiseerimisega. Sellist nähtust defineeriks kui «vasakintellektualismi», mida Mihkel Kunnus ERRi portaalis ilmunud kolumnis («Miks on nii vähe paremintellektuaale?», err.ee 06.09) analüüsida võttis koos tõdemusega, et sõna «paremintellektuaal» või «konservatiivne haritlane» kohtavat tõesti harva. Nende suurima erinevusena nimetab ta eelkõige vasakintellektualismi püüdu «muuta maailma paremaks», pidades sealjuures ka kommunismi edasiviivaks ideeks ning ühiskondlikke hierarhiaid – kõikehõlmavat absoluuti nimega «võim» – automaatselt erakordselt vastikuks nähtuseks. Radikaalsematel juhtudel lisandub sellele veel ka usk toksilisse maskuliinsusse kui tõelisse kurjuse ja võimu alusesse.

Võimalik, et tuntuimaks «vasakintellektuaaliks» võib hetkel elus olevatest pidada Slavoj Žižekit, kes aga keskmise vasakintellektuaali õuduseks on avaldanud arvamust, et Trump on ehk parim võimalus uue maailmakorra (uuskommunism, kus on parem elu) kiiremaks saabumiseks vana kiirema hävingu läbi. Ka kõik uued «bioloogilised sood» – paarkümmend sorti – Žižekile sugugi ei meeldi. Teine senini elus raskekaallane Noam Chomsky on  samuti osalt «vasakintellektuaalina» defineeritav. Tema on aga prantsuse postmodernistliku vasakesoteerika täielikult hukka mõistnud ning võtab selle kahjuliku mõju kohta pidevalt sõna.

Laiemate rahvahulkade meeli on aga hakanud juba mõnda aega tagasi köitma uuelaadne vorm avalikke mõtlejaid, keda võiks pigem defineerida kui paremintellektuaale. Prantsuse filosoof Bernard-Henri Lévy on tõenäoliselt praeguse prantsuse intellektualismi kõige mõjukam elus olev esindaja. Ta lähtub «traditsionalistlikust» vaatepunktist. Igasugust ajaloolist mälu pimeduseks pidavate ringkondade õuduseks on ta avalikult deklareerinud, et on oma isiksuse baaselemendina tagasi pöördunud judaismi lätete juurde, mida peab üheks inimtsivilisatsiooni tolerantsuse musternäidiseks (vt «Lʼesprit du judaïsme», 2016).

Erinevalt vasakpoolsetest sotsiaalse õigluse sõdalastest on ta asunud selgelt Iisraeli kui demokraatia kaitsja poolele. Ta defineerib ühe oma peamise võitlusmomendina selle, et on islami sees toimuva demokraatliku liikumise ja islamismi sõjas tolerantsi ja tsivilisatsiooni väärtuste poolt.

Islamis demokratiseerimist nõudvate jõudude kohta ütleb ta: «Nad võivad olla vähemus, nad võivad olla väga üksildased, aga nad on maa sool. Kui inimene ja juut pean oma kohuseks ulatada neile oma käsi.» Lévy on täielikult hüljanud vasakintellektuaalide tekitatud olukorra, kus Palestiina oli eranditult hea ja Iisrael kohutav rõhuja, kus kogu võitlus käis allasurutud islami kaitseks lääne kolonialismi vastu.

Lévy kaitseb nii juutide õigusi islamiäärmusluse vastu Prantsusmaal kui ka islami demokraatliku liikumise ja ka kurdide õigusi Lähis-Idas. See pole enam vasakintellektualismi võlutud võltspilt rõhututest ja rõhujatest, vaid maailma nägemine kogu inimlikkuse ja inimtsivilisatsiooni komplekssuse spektrilt. Selle kõige juures on ta vastu Le Peni kitsarinnalisele ja ebainimlikule ideoloogiale.

Ingliskeelse mõtte taevasse on tõelise komeedina kerkinud Toronto Ülikooli kliinilise psühholoogia professor, veendunud kommunismikuritegude hukkamõistja ning sõnavabaduse kaitsja Jordan Peterson. Tema kuulsus on omandanud fenomenaalsed mõõtmed.

Lisaks rohkele teadustööle on tema ülemaailmse kuulsuse taga eelkõige videoloengud. Petersoni Youtube’i kanalil on ligi pool miljonit jälgijat, üksikloengute vaadatavust võib mõõta sadades tuhandetes ning kogu temaga seotud materjali oma varsti ehk juba sadu miljoneid ühikuid.

On hämmastav, et Dostojevskit ja Solženitsõnit oma suureks eeskujuks pidav ja marksismil põhineva prantsuse postmodernistliku liikumise valesid paljastav teadlane on omandanud tänapäeva maailmas pea rokkstaaridega võrdse kuulsuse. Pole ka ime, et üks suurimaid võitlejanatuure kerkis esile just Kanadast. Riigist, kus ultraliberaalse peaministri Justin Trudeau ajal on probleemiks isegi ISISe kuritegude genotsiidiks kuulutamine.

Kõige enam tähelepanu pälvis Peterson sõnavabaduse kaitsjana Kanada inimõiguste seaduse täienduse eelnõu C-16 kritiseerijana. Peterson seisis selgelt sooidentiteedi või selle väljenduse lisamise vastu diskrimineerimiskaitse alla (olemata kuidagi vastu seksuaalvähemuste õigustele üldises plaanis). Ta ütles, et ei hakka kunagi, isegi mitte karistuse ähvardusel, kasutama väidetavate uute vähemustega suheldes uusi, trendikaid ja konstrueeritud isikulisi asesõnu, nagu zhe või zher (probleem, mida meil soomeugri keeltes õnneks ei ole).

Ta nimetas selliste uute sõnade loomist postmodernistliku radikaalse vasakpoolse ideoloogia tööks, mida ta siiralt vihkab ning mis tema professionaalse hinnangu järgi on hirmutavalt sarnane marksistlike doktriinidega, mis tapsid 20. sajandil vähemalt sada miljonit inimest. Postmodernistliku mõttemaailma ekslikkust näidates on ta esile toonud Derrida ja teiste paikapidava seisukoha, et igal tekstil või reaalsusel võib olla lõputult interpretatsioone – sama palju, kui on potentsiaalseid lugejaid-nägijaid, ja teoorias lõpmatult.

Samas, kuigi tõepoolest võibki ükskõik mida mõista lõputult erinevalt, ei tähenda see, et lõputu hulk interpretatsioone toimiks ka reaalsuses. Me ei saa eemalduda «tõe» mõistest seda absoluutselt relativeerides, sest vähemalt inimeksistentsi võtmes on siiski olemas need «tõed», mille rakendamine on osutunud võimatuks, ja ainult mõni üksik neist saab olla olemuselt «tõene» või «õige».

Nagu ka Peterson järeldab, on keskastme bürokraatlikus maailmas, kuhu kogu vohav «türannia» näib olevat kontsentreerunud, erakordselt suures koguses lollust. Selle paljunemise põhjus seisneb selles, et enamuses olevad ja vähem häälekad mõistuspärased inimesed ei ütle mitte midagi, kuigi peaksid.

Petersoni järgnev soovitus peaks olema kohustuslik kõikidele. Nii heas mõttes vasak-, kesk- kui ka paremmõtlejatele. Kasvõi selleks, et meie ülikoolid ja ka avalik arvamus jääks ka edaspidi väga eripalgeliste mõttemaailmade väitluskeskkonnaks, mitte ühe ja tihti päris elus võimatu poliitilise ideoloogia türanniaks. «Kui sul kästakse su töö juures teha asju, mis teevad sind nõrgaks ja mille pärast sa pead häbenema, siis lõpeta! Ära tee seda!»

Vasakintellektualismi diktaat on määratud nagunii taanduma ja selle ees ei tohiks mingil juhul hirmu tunda. Milline poleks ka tulevase vaimse kliima rõhuasetus (kas selleks saab just «paremintellektualism»?), on see kindlasti eripalgelisem, loovam ja intelligentsem kui kõikjal maailmas individuaalsuse sildi all ühtmoodi mõtlevad, uskuvad ja peaaegu mitte kellelegi kordaminevad, võimu- ja rahaihas eilsesse maailma kuuluvad standardsed keskmised «vasakintellektuaalid». Kuni ka uus domineerima hakkav mõtteviis kopitama läheb ja millegi uuega asendub.