Keskerakond ei hooli demokraatiast, selle reeglitest ja normidest. Rohelistega sõlmitud liit pealinnas viitab, et poliitilise opositsiooni suhtes puudub neil igasugune respekt, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.
Ahto Lobjakas: Izmailova & Co kui korruptsiooni viigileht (19)
Pole võimatu, et Jüri Ratas lahkus Keskerakonna Tallinna nõukogu istungilt enesega rahulolevana. Pika päeva Helsingis veetnud peaministrile võis tunduda, et Tallinna Keski koalitsioon rohelistega, mille poolt ta kõigi märkide järgi ise hääletas, on adekvaatne aseaine sellele, mida sotsiaaldemokraatidega ei suudetud moodustada. Keskerakond saab endale Tallinnas partneri ning veel ühe rohelise varjundi, noolides nooremate ökomeelsemate valijate hääli.
Kui nii, siis on tegemist ühe kõige lühinägelikuma peaministriga Eesti ajaloos, kelle iga-hinna-eest kompromissiihalus on ohuks nii talle endale kui ka riigile. Keski sissepühitsetud koalitsioon rohelistega Tallinnas kujutab endast keskmise sõrme tõstmist Toompeal niigi hapras koalitsioonis püsiva SDE suunas, kellele Tallinnas vaevalt nädala eest tseremoonitsemata korv anti — seda vastu Ratase enda tahtmist.
Asjaolu, et koalitsiooni võeti nüüd volikokku mitte pääsenud erakond, osutab, et niipea kui Keski käes on kusagil ainuvõim, lendavad akna kaudu kohe välja demokraatia reeglid ja normid. Tegemist on elementaarse respekti puudumisega opositsiooni kui poliitilise institutsiooni vastu. Keskerakonna riiklik parketikõlblikkus on taas saanud valusa hoobi.
Rohelised linna kaudu pildile
Kõige reetlikumalt salakavalam on aga Tallinna keskerakondlaste manöövri pikk perspektiiv: otsus, millele Ratas teisipäeva õhtul oma nõusoleku andis, tähendab ilmselgelt katset upitada järgmistel riigikogu valimistel rohelisi sotside arvelt.
Roheliste ligipääs Tallinna linnameediale toob neile kindlasti hääli juurde. Samasse kalkulatsiooni kuulub aga võimalus, et rohelised 2019. aasta märtsis ikkagi üle viie protsendi künnise ei küüni. Sel juhul nõrgeneb järsult Eesti poliitika vasak tiib ning ahenevad Keski enda võimalused sealt piisavalt tugevaid koalitsioonipartnereid leida. Kelle poole pöördub Kesk siis?
Kõige loogilisem valik on EKRE, kellesse Tallinna linnavalitsus eelmises valimistsüklis, veel Savisaare ajal, machiavellilikult investeeris märkimisväärselt raha ja promo Tallinna TVs. EKRE võtmine järgmisesse Keskerakonna valitsusse avaks aga veel pikema vinnaga perspektiivi, mis võibki olla Züleyxa Izmailovale teise aselinnapea koha andmise taga olev kaugem kalkulatsioon.
Valitsuskoalitsioonis osalemise kogemus ning platvorm stabiliseeriks ja legitimiseeriks EKREt. Viimane omakorda võib olla kandev element kaugemas strateegias, mille eesmärk on müürida Reformierakond Eesti poliitika igavese teise sarkofaagi parteimaastiku tihedalt asustatud paremal serval.
Korruptsiooni viigileht
Telegraafiliselt kalambuuritsedes võiks öelda, et mainitud mahhinatsioonide kütteks on fentanüül. Roheliste kui mustkunstniku kübarast linnavalitsusse tõstmise tagant paistavad Põhja-Tallinna linnaosavanema Raimond Kaljulaidi kõrvad.
Kaljulaid võttis fentanüüliepideemia all ägavas linnaosas üle 5000 hääle geniaalsel, kuid küünilisel platvormil, mille keskseks planguks oli vastuseis kohalike elanike seas vihatud süstlavahetuspunktidele. Tegemist on ühtlasi Edgar Savisaare ühe lähima strateegilise nõustajaga enam kui kümne aasta jooksul enne tolle aujärjelt langemist.
Kaljulaidile endale otsustas kapo süüdistust mäletatavasti mitte esitada hetkel, mil tema poolõest Kersti Kaljulaidist oli just saanud Eesti president. Tulevane abilinnapea Züleyxa Izmailova kandideeris Põhja-Tallinnas, saades 662 häält.
Keskerakonnaga sõlmitud faustiliku lepingu rohelisse aktivasse tuleb kahjuks suhtuda enam kui väikese skepsisega. Suurte puude säilitamine Reidi tee ääres tähendab lühidalt, et Reidi tee tuleb, aga hõbepajuga. Pestitsiidide keelustamine Tallinnas ei oma ilmselt suuremat praktilist efekti kui kalapüügi keelustamine Tartus. Pealegi, kes kontrollib ja jõustab (ilmselt keskkonnaministeerium)? Köögiviljaaiad Tallinna õppeasutuste juures on tore idee, aga teatavasti nõuavad viljaaiad hoolt suvel. Kes ja millise raha eest neid kõplama hakkab? Karta on, et usutavust kaotab kogu roheline agenda riigis.
Muidugi, jääb võimalus, et rohelistel Izmailova juhtimisel on kaval plaan kasutada Tallinna hoovana riigi poliitika mõjutamisel. Sel juhul jõudu peaministrile, sest üleriigilises plaanis saaks see vaid tähendada, et Tallinna TV jms abil võetaks sihikule sellised asjad nagu Rail Baltic ja metsaraie. See sobiks kahtlemata EKRE-le, aga kaheldavalt tänasele koalitsioonile. Tulles korraks tagasi loo alguse juurde – näib, et on vaid kaks võimalust: kas Ratas ei oma kontrolli Tallinna keskerakondlaste üle või ta tõesti ei tea, mis talle peaministrina hea on.
Kuid roheliste farsilaadsel väljasõidul Tallinna linnavalitsuse mitterohelusse on üks tõsisem ja pahaendelisem aspekt – see kahjustab Eesti demokraatiat. Kriitikale annab legitiimsuse valija mandaat. Opositsioonil on ka vähemuses olles see mandaat definitsiooni kohaselt olemas.
Valitseja suval ja valija mandaadita võimu paistesse tõstetud rohelised saavad võimu vaid legitimiseerida. Izmailova & Co pole enamat kui roheline viigileht Tallinna linnavõimu korruptsiooni, TTV (toetame ja arendame edasi linnameediat, ütleb «koalitsioonilepe») ja muude võimu kuritarvituste ees.