Vene ajaloolane: Lenin tahtis Venemaale kätte maksta

Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon Foto: Internet

Taavi Minnik küsis vene ajaloolaselt Vassili Žarkovilt, kuidas suhtuda saja aasta tagustesse sündmustesse tänapäeval ning kuidas näevad vene inimesed ise seda, mis toona toimus ning mida kõigest üks inimpõlv tagasi nimetati Suureks Sotsialistlikuks Oktoobrirevolutsiooniks.
 

Samal ajal kui läänemaailmas meenutatakse 500 aasta möödumist reformatsiooni algusest, mida tänavu Saksamaal näiteks lausa riigipühana tähistati ja mille puhul inimestele vaba päev anti, läheneb Venemaal enamlaste oktoobripöörde 100. aastapäev. Kunagi tähistas nõukogude mütoloogias 7. november uue ajastu algust ja tegemist oli Nõukogude Liidu tähtsaima riigipühaga. Nüüdseks on inimesed unustanud nii selle tähtpäeva kui ka enamlaste juhi Vladimir Lenini, keda nõukogude ajal jumalalaadse olendina ülistati ja kummardati.

-Nõukogude Liit lagunes ja inimesed unustasid kiiresti nõukogude tähtpäevad, sealhulgas Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva. Kuidas see nii juhtus?

See pole nii. Kõige olulisemad pühad, mida Venemaal tähistatakse – 8. märts, 23. veebruar, 1. mai, 9. mai –, on ju kõik nõukogude aja jäänukid, mille algne ideoloogiline mõte on lihtsalt muutunud. Vaatad küll, et 25 aastat on juba mööda läinud, aga muutunud on vähe.

Mõne aasta eest nägin telerist, kuidas Moskvas 1. maid tähistati: ikka needsamad diktorid, ühe ja sama intonatsiooniga, nagu ka 30 aastat tagasi, tänavatel jalutavad kompartei ja valitsuse poolehoidjad. Loosungid on küll muutunud, lipud kolmevärvilised, aga kogu jant on samaks jäänud.

Ka uut aastat tähistatakse samamoodi nagu hilises Nõukogude Liidus: šampanja, Olivier’ salat, riigipea pöördumine, laulavad Kobzon ja Pugatšova. Formaat on ju täpselt sama! Võidupüha 9. mail on tänapäeval üldse postsovetliku vene rahva konsolideerumise alus: praegused venelased ja venemaalased on riigi kultiveeritud mütoloogia järgi inimesed, kes võitsid Teises maailmasõjas Hitlerit ja, nagu nad kõigile kuulutavad, on nad valmis seda kordama.

Venemaal armastatakse üldse igasuguseid pühasid, sest püha on päev, kui võib kõvasti juua ja hommikul tööle minemata jätta. Nõukogude ajal näiteks ei olnudki 23. veebruar ehk Punaarmee aastapäev vaba päev, kuid nüüd on see vabaks tehtud. Tänapäeva Venemaal ongi kõige populaarsemad igasugused sõdadega seotud pühad. Venemaalaste väärtushinnangute süsteem on nõrk, nad mõistavad väga halvasti seda, milline on kodanikuvastutus või missugused peavad olema riigi alused. Seepärast ei ole pühad, mis on seotud riigi aluste või ühiskonnaga, sealses ühiskonnas populaarsed.

-Kuidas saja aasta eest toimunut üldse nimetada: mäss, riigipööre, revolutsioon?

Vastus oleneb sellest, milliseid metodoloogilisi raame me nende sündmuste kirjeldamiseks tarvitame. Marksistide jaoks on revolutsioon – ühiskondliku-majandusliku ülesehituse ja kogu senise elukorralduse muutmine. Vastavalt klassikalisele kommunistide vaatele, vana kalendri järgi 25. oktoobril ja uue järgi 7. novembril 1917. aastal, revolutsioon alles algas. Enamlased tunnistasid ka ise, et 7. novembril 1917 toimus riigipööre, mis avas tee revolutsiooni jaoks.

Esialgu tulid enamlased võimule liidus vasakesseeridega, pärast nad monopoliseerisid võimu. Ja alles siis, kui nende võim oli kindel, said nad 1920.–1930. aastatel korraldada sotsiaalse revolutsiooni. See oli aeg, mil suuremas osas Nõukogude Liidus toimus kaks olulist sündmust: industrialiseerimine ning talumajapidamiste kollektiviseerimine. Neid oli tarvis uue majandusmudeli loomiseks, milles mängis võtmerolli sõjatööstuskompleks.

Kui Nõukogude Liit okupeeris Balti riigid, siis läks sama marksistlik dogmaatika käiku ka nende vastu: kollektiviseerimine, industrialiseerimine, mida saatsid massilised repressioonid nende vastu, kes kollektiviseerimisele vastu panid või olid seotud vanade valitsevate klassidega.

-Eesmärk oli muuta terve maailm Nõukogude Liiduks?

Enamlased ja Lenin ei teinud revolutsiooni Venemaa jaoks, nad vaatasid Venemaad kui riiki, millest saab alguse maailmarevolutsioon. Lenin ja tema kaaslased arvestasid sellega, et nende revolutsioon haarab terve Euroopa, ennekõike Saksamaa.

Ja kui 1920. aastatel oli juba selge, et midagi sellist ei juhtu, siis olid nad väga pettunud.

-Enamlased ja nende poolehoidjad kujutasid endast 1917. aastal väikest vähemust. Miks ei teinud keegi katset neid peatada?

Enamlastele oli algusest peale oluline vähimagi vastupanu allasurumine. Juba eos. Vastupanu nende võimuhaaramisele küll osutati, ent riik oli pärast pikka maailmasõda väsinud, kannatas kohutava majanduskriisi all ning inimesed olid segadusse aetud.

Ei olnud ka jõude ega ideid, mis oleksid võinud saada alternatiiviks ja ühendada neid, kes tahtsid vabadust kaitsta. Keskne probleem oli see, et vene intelligents ei mõistnud toona ega mõista ka praegu sõnade «demokraatia» ja «vabadus» sisu. Intelligents oleks pidanud enda kanda võtma missiooni seista vastu demagoogiale ja manipulatsioonidele ühiskondliku teadvusega, mida enamlased kasutasid. Selle asemel läks suur osa vene intelligentsist kaasa sellega, et korrati müüte ja dogmasid, mida levitasid enamlased. Suurim viga oli see, et intelligents tunnistas proletariaadi diktatuuri võimalikkust.

Juba Aristoteles selgitas, miks selline valitsemisvorm viib kõige julmema türannia kehtestamiseni. Vene intelligents ei olnud võimeline seda mõistma ning Venemaa helgeimad pead ei suutnud enamlastele vastu hakata. Madalamad ühiskonnakihid aga pole võimelised riiki juhtima. Seepärast jäidki nad algul vähemuse võimu alla ja said hiljem jõhkrat türanniat tunda. Põhimõtteliselt on see kogu nõukogude rahva lugu.

-Aga nn valge liikumine?

Valge liikumine suutis mobiliseerida jõude enamlaste vastu, kuid nad tegid strateegilisi vigu, mida enamlased omakorda ära kasutasid.

20. sajandi alguse Venemaa talupojad elasid haritava maa puuduses. Enamlased võtsid mõisnikelt maa ära ja jagasid talupoegadele, valged seda ei teinud. Sellepärast hoidsid talupojad Vene kodusõja ajal enamlaste poole. Pärast kodusõda tegi Lenin talupoegadele veel järeleandmisi, alustas uut majanduspoliitikat ehk NEPi. Selle asemel et kogu nende toodang ära võtta, hakkas riik neilt võtma naturaalmaksu, peale selle lubati talupoegadel linnades kaubelda. Kõik see kestis umbes kümme aastat. Samal ajal lõid enamlased tohutu vägivallaaparaadi ning kui vastupanu linnades oli mahasurutud, siis klaariti arved ka talupoegadega. Seejuures tapeti umbes kümme miljonit inimest.

Valge liikumise loosung oli «Ühtne ja jagamatu Venemaa», mis tähendas Vene impeeriumi taastamist. Enamik endise Vene impeeriumi rahvusvähemusi tahtsid aga iseseisvust või autonoomiat. Enamlased oskasid nõnda enda poole meelitada ka rahvusvähemused, lubades neile laialdast autonoomiat, internatsionalismi ja etnilise segregatsiooni kaotamist. See oli hoolikalt üles seatud lõks, kuna peagi tabasid repressioonid terveid rahvaid ja rahvuslikke eliite.

Talupojad ei tahtnud niisiis mõisnike tagasitulekut ega toetanud seepärast valgeid. Enamlastel läks korda põhimõttelagedate manipulatsioonidega talupoegi veenda, ent kui nende võim oli juba kindel, muudeti talupojad terrori abiga orjadeks. Vähemusrahvustega toimus põhimõtteliselt sama. Nemad ei tahtnud tsaarivõimu tagasitulekut, kuid paljudel ei läinud korda iseseisvuda ning nad jäid Venemaa impeeriumi koosseisu, kuna enamlased taaselustasid impeeriumi demagoogiliste loosungitega proletaarsest internatsionalismist ja rahvuslikust autonoomiast.

Selle võib kokku võtta kui ajaloo kohutava õppetunni populismist. Ühes natside omaga on see hirmus näide populismist, manipulatsioonidest ja vägivallast. Ja kõike seda tehti piiramatu võimu saavutamise nimel.

-Venemaa elanikkond koosnes veel ka 1930. aastatel peaaegu ainult talupoegadest. See oli ju arvuliselt tohutu jõud. Neil oleks pruukinud vaid sülitada, ja Gruusia mägigorillat poleks enam Kremlis olnud. Miks seda ei juhtunud?

See polnud nii lihtne. Talupojad ei suutnud enamlastele vastupanu osutada, kuna neil polnud relvi ja neil puudus suurel maal omavahel side. Iga vald elas toona omaette elu. Talupojad olid killustatud ning seepärast ei olnud võimalusi ülestõusuks.

Peale selle valitsesid Nõukogude Liidus nälg ja puudus, mille olid teadlikult loonud võimud selleks, et inimesed oleksid hõivatud murega, kuidas kõht täis saada, mitte kommunistide vastu ülestõusu korraldada.

-Sotsioloogiliste küsitluste järgi on Jossif Stalin Venemaal tänini üks populaarsemaid suurkujusid. Miks on unustatud Lenin, kellest kommunistlik propaganda vormis Jeesus Kristuse sarnase jumaliku tegelase?

See, et Leninist jumalus tehti, oli Stalini kätetöö. Stalin kasutas Leninit ära kui sümbolit, et kindlustada omaenda totalitaarset diktatuuri. On teada, et Lenin ise kirjutas parteikaaslastele kirja, milles hoiatas Stalini kätte liiga suure võimu usaldamise eest. Nõukogude Liidus hoiti seda saladuses ning inimesed, kes sellest teadsid, Stalin hävitas. Mingeid leninlikke ideid Stalin ei realiseerinud – tema ambitsioon oli ehitada omaenda totalitaarne impeerium.

Tänapäeva Venemaal on Lenin unustatud, noorem põlvkond ei tea temast midagi ja intellektuaalne pärand on täielikult unustuse hõlma vajunud. See on huvitav paradoks, arvestades, et Lenin lamab ikka veel keset Moskvat mausoleumis, ehkki tema juurde pole enam ammu järjekordi, nagu oli nõukogude ajal.

-Miks hoitakse Lenini surnukeha siiani Punasel väljakul mausoleumis? Miks pole teda viimase 25 aasta jooksul maha maetud, seda enam, et nooremad põlved isegi ei mäleta teda?

1990. aastate algul jäi Lenin maha matmata, kuna võim ei tahtnud pahuksisse minna vanainimestega, sealhulgas veteranidega. Kuidas sa pöördud selle vastu, kelle portreed varem igas väiksemaski kabinetis rippusid?

Putini režiim kasutab aeg-ajalt Lenini matmise küsimust omaenda huvides, et juhtida tähelepanu kõrvale aktuaalsetelt probleemidelt: kõrgetelt hindadelt, madalalt elatustasemelt ja sotsiaalsetelt probleemidelt. Samas, see, kes kunagi selle ära teeb ja Lenini ilma liigse kärata maha matab, läheb Venemaa ajalukku.

-Huvitav, kuidas reageeriks Venemaa opositsioon sellele, kui Putin otsustaks Lenini maha matta? Arvestades nende senist tegevusloogikat, siis kui Kreml oleks Lenini matmise poolt, peaksid nemad automaatselt selle vastu olema…

Lenini mahamatmine oleks Venemaa opositsiooni jaoks kui küpsuseksam. Praegu üritavad opositsionäärid kõiges Putinile vastanduda. Kui Putin ütleks, et minge rohelise tulega üle tee, roniks see seltskond põhimõtteliselt ikka punasega tee peale. Eriti jabur oli see, kuidas nad suvel organiseerisid kampaaniat Moskva hruštšovkade kaitseks. Kes ise kunagi hruštšovkas elanud, see teab, milline armetu elu seal on.

Kui Putin mataks Lenini maha, siis vaadataks kogu ta senisele tegevusele teisiti. Muidugi võib lugeda ette hulga põhjusi, miks Putin on halb, aga Lenini matjana läheks ta ajalukku ka millegi positiivsega.

-Mida kujutas Lenin endast poliitiku ja mõtlejana?

Lenin oli Karl Marxi täiustatud alter ego. Marx oli inimesena täiesti väljakannatamatu, väga ambitsioonikas ja konfliktne, samas ka tark ja andekas. Marxi elulugu kujunes traagiliseks. Ta elas puuduses, pidi hulkuma riigist riiki, tal puudus isegi kodakondsus. Kuid nüüdisaegset intellektuaalset maailma oleks Marxi pärandita raske ette kujutada.

Lenin oli Marxiga väga sarnane. Ka tema oli õnnetu saatusega inimene. Isa suri varakult, vend hukati. Ta ei suutnud leida oma kohta Vene impeeriumis. Suurema osa elust veetis ta asumisel või pagenduses. Kirjutas kirglikke tekste, läks kõigiga tülli.

Kuid erinevalt Marxist elas Lenin revolutsioonini, ehkki oli varem kindel, et tema põlvkonna silmad selle sündmuse tunnistajaks ei saa. Veebruarirevolutsioonist sai Lenin teada Šveitsis ajalehtedest ning seepeale tekkis temas hasartne soov sõita Venemaale ning hävitada kogu kapitalistlik maailm.

Lenin kirjutas: «Venemaa – see on kapitalistlike suurriikide keti kõige nõrgem lüli.» Ta oli kindel, et kui tirida sellest ketist pisut kõvemini, siis hävivad ka teised lülid. Pooleldi oli tal õigus – Venemaa oli tõesti nõrgim lüli –, aga kapitalismi kriisi ülehinnates ta eksis. Kui ta sellest aru sai, siis oli ta elu juba raske haiguse tõttu lõppemas.

-Äkki oli tegemist lihtsalt psühhopaadiga?

Raske on kellelegi ajaloos tagantjärele meditsiinilist diagnoosi panna. Lenin oli andekas inimene ja kui ta oleks sündinud kuskil mujal kui mahajäänud Vene impeeriumis, oleks ta saatus teistsuguseks kujunenud.

20. sajandi alguses oli andekal inimesel end Venemaal väga raske realiseerida. Kujutage korraks ette, et Lenin oleks sündinud hoopis Ameerika Ühendriikides. Selliste vaimsete võimetega inimene oleks saanud seal multimiljonäriks või realiseerinud end mõnes teises eluvaldkonnas. Poliitikas oleks ta minu arvates ka seal ohtlik olnud.

Muide, Uljanovite perekonnale kuulunud maalt leiti hiljem naftat. Kujutage ette, et Ameerikas oleks midagi sellesarnast juhtunud. Andekas inimene, juhuslikult avastatakse naftat. Kõik võimalused valla... Selline inimene oleks midagi Rockefelleri-sarnast. Venemaal – erinevalt Ameerikast – andekatele inimestele võimalusi ei olnud ja see, mida Lenin hiljem oma elu jooksul korda saatis, oligi kättemaks ühiskonnale ja oma maale.

Vassili Žarkov Foto: russija.ru

*Vassili Žarkov (1974) on Vene politoloog ja ajalooteaduste kandidaat, Moskva kõrgema majanduskooli sotsiaal- ja majanduskateedri juhataja. Tuntud teaduse populariseerija, tegutseb mitme suure ajakirjandusväljaande kolumnistina.