/nginx/o/2017/10/26/7252555t1hd013.jpg)
Eesti poliitikute ja ametnike sagedane viga on see, et üleliia suurt tähelepanu pööratakse sellele, kuidas üht või teist asja kommunikeerida. Neil, kes leiavad, et poliitika koosneb tänapäeval paljuski kommunikatsioonist, on kahtlemata õigus, ent tavakodaniku põhiootus poliitikutele ja riigiametnikele on siiski see, et töö saaks võimalikult tõhusalt tehtud. Mao Zedong on kunagi öelnud, et laud ei liigu, kuni seda ei liigutata. «Kommunikeerimine» ei pane lauda liikuma.
See, kuidas on kommunikeeritud septembris alanud ID-kaardi epopöad, toidaks ainesega lausa mitmeid kirjandusžanreid. Sellest saaks vormida näiteks antiiktragöödia Jüri Ratasega peaosas, aga ka kangelassaaga vapratest ametnikest ja tarkvaraarendajatest. Kui tahaks, leiaks ainest ka vodevilliks. Ent, nagu eespool juba mainitud, tavakodaniku seisukohalt ei oma see palju tähtsust. Inimesed ootavad valitsejatelt ja ametnikelt, et töö saaks tehtud, ning sama kehtib ka ID-kaardi turvaprobleemide puhul.
ID-kaardist on viimase 15 aasta vältel kujunenud Eesti elanikele lahutamatu abivahend, tänu millele on kadunud vajadus kuskil ametiasutuses või pangakontoris järjekorras seista, samuti on see muutnud igapäevased asjaajamised mugavamaks ja ladusamaks. ID-kaart ja sellega avanenud võimalused ei oma üksnes praktilist tähtsust, vaid meie riigi jaoks ka suurt sümbolväärtust – Eesti positiivne väliskuvand on olnud see, kuidas arvult väike rahvas rajab tõelist 21. sajandi digiriiki, millel pole füüsilisi piire ja mis on tänu e-residentsusele avatud kõigile.
Paraku on kogu lugu saanud viimastel päevadel uue pöörde, mis vaevalt annaks ilukirjanduses ainest kangelassaagaks, vaid pigem tragöödiaks, kuna «ID-ehmatusest» hakkab saama «ID-häving». On väljaspool kahtlust, et selle eriala inimesed on teinud probleemi lahendamiseks pingutusi. Suur tänu neile. See, millest aga puudu jääb, on aeg. Kauguuenduse jõudlus on algusest peale olnud kehv, ent kuna vahepeal on ohuhinnangut oluliselt tõstetud, siis suletakse turvariskiga ID-kaartide sertifikaadid juba lähipäevil nii, et sajad tuhanded Eesti elanikud kaotavad võimaluse oma ID-kaarti autentida ja digiallkirjastamiseks kasutada.
Niisiis on selge, et suur hulk inimesi kaotab juurdepääsu ID-kaardiga avanevatele võimalustele, kuid nüüd on põhiline küsimus selles, kuidas kogu protsess inimeste jaoks võimalikult valutuks teha ning kuidas ID-kaardi kaotatud funktsioonid nende jaoks, kel neid vaja, võimalikult kiiresti tagasi tuua. Laud on tarvis liikuma panna – muud võimalust ei ole.