Taavi Minnik: vanakesel Marxil oli siiski õigus

Taavi Minnik. Foto: Erik Prozes

Normid muutuvad ajas kiiresti. Enam ei kirjuta lehed vahvatest sotsialismiehitajatest, vapratest kombaineritest ja kümnekordselt täidetud plaanidest, vaid avaldavad uudiseid börsihaidest ja väärtpaberikurssidest.

30 aasta eest oleks see meie inimestele veel kummalisena tundunud, nüüd on kõik sellega harjunud. Samamoodi poleks ühe inimpõlve eest ilmselt kellelegi pähegi turgatanud, et noored inimesed ei tea, kes oli Lenin või mis päev oli kommunistlikus mütoloogias 7. november.

Tänapäeval on see jäänud akadeemiliste diskussioonide teemaks, laiemat huvi ühiskonnas see reeglina ei tekita ning ei tekitaks ka praegu, kui ei meenutataks endise Vene impeeriumi aladel 100 aasta möödumist Vene revolutsioonist. Seda meenutada on põhjust ka meil, eestlastel, sest meie rahvas on möödunud sajandi jooksul kaks korda võitnud kätte vabaduse, just revolutsioonide tulemusel. Meie endi põlvkondade silme allgi on kunagi lahti rullunud dramaatiline Nõukogude Liidu lagunemine. Seegi oli revolutsioon.

Revolutsioonide aktuaalsust ja huvi nende vastu tõstab ka see, et oleme korduvalt olnud mujal maailmas neile ikka ja jälle tunnistajateks. Kohe meenuvad näiteks serblaste «buldooserite revolutsioon» 2000, grusiinide «rooside revolutsioon» 2003, ukrainlaste «oranž» 2004–2005 ja selle hilisem jätk «väärikuse revolutsiooni» näol 2013–2014, «araabia kevad» 2010–2012 jne.

Revolutsiooni puhkemise potentsiaali on kahtlemata ka Kataloonias, ehkki seda, milliseks kujuneb seal sündmuste arenemise dünaamika, ei tea veel keegi. Revolutsiooni ootavad pikisilmi ka Vene opositsionäärid, kes sageli Eestitki väisavad, ning räägivad õhinaga, kuidas Putini režiim on kui küps pirn ladvas, mis ootab vaid aega, et sealt alla sadada. Samas on Vene režiim tunduvalt stabiilsem ja kui ühel päeval midagi juhtubki, on ootajad ammu ära väsinud. See on revolutsioonide paradoks, et nende puhkemist on võimatu ennustada. Tänapäeva maailmas eksisteerivad mudelid, mille põhjal on võimalik poliitiliste kriiside puhkemist ennustada praktiliselt sama täpselt kui prognoosida ilma. Kuid nende sündmuste käiku ja ulatust ei ole võimalik täpselt prognoosida.

Mis üldse on revolutsioon? Kohe võib öelda, et revolutsiooni mõiste on ajas muutunud. Sõna «revolutsioon» tüvi pärineb hilisest ladina keelest (revolutio) ja kui üritada seda võimalikult täpselt defineerida, siis tähendab see tsüklilist pööret. Ja algul «revolutsiooni» mõiste seda tähendaski – asjade teatud algse seisu või traditsiooni taastamist. Näiteks usurpaatorite minema kihutamist ja vabariikliku korra taastamist Itaalia linnriikides või monarhide troonile naasmist. 16. sajandi ususõdade aegu nimetati revolutsiooniks ka Prantsuse kuninga pöördumist katoliku usku. Ka sellega taastati kaasaegsete jaoks teatud asjade loomulik seis.

Revolutsiooni mõiste muutus selliseks, nagu seda praegu ette kujutame, Prantsuse revolutsiooniga (1789–1799), sest revolutsionääride eesmärk ei olnud vanade usu- või poliitiliste traditsioonide juurde tagasi pöördumine, vaid vastupidi, nende eesmärk oli vanadest traditsioonidest lõplikult lahti rebida ja luua täiesti uus maailm, muutes selleks täielikult poliitilist, ühiskondlikku ja majanduslikku ülesehitust. Samasugune oli iseloomult ka Vene revolutsioon 1917. Need on kujundanud meie arusaama revolutsioonidest: tegemist oleks justkui sotsiaalsete ning majanduslike kataklüsmidega, mida saadavad verised bakhanaalid ja kodusõjad.

Kuid kui me vaatame kas või viimase aja revolutsioone, siis on need olnud praktiliselt veretud. Näiteks grusiinide «rooside revolutsioonis» või kirgiiside «tulpide revolutsioonis» ei hukkunud ju kedagi. Ukraina «väärikuse revolutsioonis» 2013–2014, millest Vene meedia tegi regulaarselt propagandasüžeesid, kuidas Kiievi tänavad on verre uppumas, sai surma sadakond inimest, samas kui näiteks 1917. aasta veebruarirevolutsioonis, mis tänaste inimeste ajaloomälus on kinnistunud kui veretu revolutsioon, hukkus poolteist tuhat inimest ainuüksi pealinnas Peterburis.

Revolutsiooni võib defineerida kui masside toel jõuga võimu kukutamist eesmärgiga jalule seada õiglus ning luua vanade asemel uued poliitilised institutsioonid. Need neli  – masside mobiliseerimine, võimu jõuga väljavahetamine, nõudmine õigluse ja uute poliitiliste institutsioonide järele – on revolutsiooni neli kohustuslikku komponenti. Mõnel liikumisel võib olla osa nendest tunnustest, näiteks masside mobiliseerimine mingi probleemi lahendamiseks, diskrimineerimise vastu või kas või geide õiguste kaitseks, kuid see ei tee neist liikumistest revolutsioone ning neil liikumistel on revolutsiooniks muutumiseks tühised võimalused.

Ja pange tähele – kõikides revolutsioonides on kesksel kohal õigluse nõudmine või taastamine, kuna nendeni viib eranditult valitsejate rumalus, kõrkus ja jõhkrus. Oleks valitsev eliit õigel ajal taibanud või soovinud ühiskondlike vastuolude sasipuntraid lahti harutada, siis polekski maailmas sellist nähtust nagu revolutsioonid olemas.

Türannia toetajatelt on läbi aegade kostunud ja kostub ka edaspidi argument, et revolutsioonidel puudub legitiimsus. Selline hüsteeriline retoorika kõlab haledalt, kuna selle taga peidab end otseselt hirm. Hirm kaotada poliitiline status quo ja ühes sellega oma positsioon. Näiteks Venemaa 1906. aasta põhiseaduses oli kirjas, et tsaari võim pärineb otse jumalalt. Kuid tsaariks, kes põikpäise järjekindlusega üritas suurt riiki absolutistlikus vaimus valitseda, oli sel ajal ju fenomenaalne loll, tõeline rekordimees selles vallas, kelle tegevus viiski suure riigi, millele veel 20. sajandi hakul suurt tulevikku ennustati, kohutavasse katastroofi, mis miljonite inimohvritega kulmineerus.

Autokraatidest valitsejad armastavad tsiteerida Rooma õigust: «dura lex, sed lex» (ld. k «seadus on karm, kuid on seadus»). Seda leierdavad «rääkivad pead» ehk kutsutud eksperdid Vene telekanalite pseudoanalüütilistes poliitikasaadetes, aga sama mõtet kordavad viimasel ajal põhimõtteliselt ka need, kes Kataloonia kriisi puhul vahuste suunurkadega Hispaania põhiseadusest räägivad.

Ärge unustage, et Rooma õiguses on samas ka teine vormel, mis õigustab rahva tegevust jõhkrate ning rumalate türannide võimult tõukamisel ja ebaõiglase riikliku korralduse muutmisel: necessitas omnem legem frangit – vajadus muudab seadust.

Revolutsiooniga seoses ei pea ilmtingimata veri ojadena voolama. Kuid tänavu meenutatakse just selle revolutsiooni 100. aastapäeva, millega vereojad kaasnesid. Ehkki see, kuidas oktoobripööret mäletatakse, on viimaste põlvkondade vältel kardinaalselt muutunud. Nõukogude Liidu mütoloogias oli Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon uue ajastu alguseks ning kõik hea, mis inimkonnal oli, võlgneti kommunistlikule lunastajale Vladimir Leninile ja tema apostlitele kommunistlikust parteist. Nõukogulik sotsiaalriik, saavutused teaduse ja hariduse vallas, sõjalised võidud ning riigipiiride laiendamine naabrite arvelt – see kõik oli tänu neile.

See suhtumine pöördus pea peale 1980. aastatel, kui selgus, et meie isa – kommunistlik partei – polnudki isa, vaid hoopis libu, nagu kirjutas Aleksandr Galitš poeemis Stalinist. Sellest alates on kõik, mis saavutati, tundunud sedavõrd tühisena selle kõrval, kui palju tapeti ja hävitati. Põhimõtteliselt muudab kommunistliku utoopia juurutamise katsete ajaloo tundmine iga inimese antikommunistiks. Või vähemalt peaks muutma.

Samas on selge, et maailm poleks selline, nagu me teda tunneme, ilma Prantsuse ja Vene revolutsioonita. Esimene tõi endaga demokraatia, sekularismi ja vabaduse ideaalide leviku, teine sotsiaalriigi idee leviku. Läänelik sotsiaalriik, nagu me seda praegu tunneme, kujuneski paljuski vastukaaluks nõukoguliku kommunismi vähkkasvajale, mis 70 aastat järjest tegi katseid ajada oma siirdeid üle maailma.

Või võtame kas või Eesti enda iseseisvumise. Ka seda poleks Oktoobrirevolutsioonita olnud. Oli ju näiteks Vabadussõjas «suur plaan» seisnenud esialgu selles, et aidatakse valgetel Petrograd ära võtta, tingimusel, et saadakse vastutasuks kindlad tagatised Eesti iseseisvuse tunnustamise kohta nii Koltšakilt kui ka lääneriikidelt. Vene valgete eesmärk oli «ühtse ja jagamatu» Vene impeeriumi taastamine ning Eesti iseseisvusel nendes plaanides kohta ei olnud; peale selle keeldusid ka lääneriigid tollal Eestit tunnustamast ja sügisel 1919 lõpetasid abi andmisegi. Eesti jaoks jäigi ainsaks võimaluseks punaste võit Vene kodusõjas ning kokkulepe nendega.

Selles mõttes oli ju vanakesel Marxil õigus ning revolutsioonid on tõepoolest ajaloo vedurid. Muuhulgas on need vedanud ka meie ajalugu ning tänu sellele elamegi praegu just sellises Euroopas ning Eestis, nagu parajasti elame.